Kuulsaimaks ohvriks ja muidugi ka sangariks võis selles liinis pidada Pink Floydi Syd Barrettit, kelle elu vähemalt välises mõttes oli Ericksoni omaga küllaltki sarnane. Ent Erickson, erinevalt Barrettist, ei lõpetanud varjudes, vaid tervenes ja tuli tagasi. Tema lool oli mingis mõttes õnnelik lõpp.
Alguspunktid on sageli vaidlusobjektid, Ericksoni juhitud bänd 13th Floor Elevators on üks neist, kelle puhul väidetakse, et just nemad olnud esimesed, kelle puhul räägiti psühhedeeliast. 1966. aasta alguses tuli see Texase bänd välja oma tuntuima looga „You’re Gonna Miss Me“. Erickson oli siis 18. Natuke varem, paar kuud enne keskkooli lõpetamist oli antud Ericksonile valida, kas ta soovib keskkooli lõpetada või käib edasi pikkade juustega. Erickson valis pikad juuksed. Nende esimene album kandis konkreetset nime „The Psychedelic Sounds of 13th Floor Elevators“. Bändi nime päritolu lähtuvat nii asjaolust, et osal USA kõrghoonetel puuduvat kolmeteistkümnes korrus kui ka et „marijuana“ algustäht m on tähestikus kolmeteistkümnes täht. Nii et kabalistlikku aspekti ka, mida hiljem Ericksoni juures veel kohtame. Nende teine plaat „Easter Everywhere“ oli muusikaliselt isegi tugevam. Selle avalugu on „Slip Inside The House“, mida on hiljem kaverdanud nii The Shamen kui Primal Scream. Samuti sisaldas see kaverit Bob Dylani loost „It’s All Over Now, Baby Blue“, mida Dylan ise pidas oma versioonist isegi paremaks. Nende kolmanda plaadi puhul peetakse Ericksoni panust väikeseks, sest ta ei saanud eriti osaleda ei salvestustel ega ka live-esinemistel, kuna tuli olla vaimuhaiglates.
/nginx/o/2019/06/07/12238597t1h8318.jpg)