Mart Järvik alustab võitlust sinise kütusega

Peeter Raidla
, Maa Elu peatoimetaja
Copy
„Mulle ei meeldi see, et Eestis lõhutakse kogukondi. Selle haldusreformiga aeti pealegi kogukonnad omavahel riidu,” leiab Mart Järvik.
„Mulle ei meeldi see, et Eestis lõhutakse kogukondi. Selle haldusreformiga aeti pealegi kogukonnad omavahel riidu,” leiab Mart Järvik. Foto: Peeter Raidla

Maa Elu ajas juttu Mart Järvikuga, mehega, kes alates 29. aprillist istub maa­eluministri toolil.

Kuidas te olete jõudnud pooleteise kuuga ministriametisse sisse elada?

Juba teisel ministriameti nädalal käisin Brüsselis põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu koosolekul. Sealt edasi pidin Hiina sõitma, kus toimus põllumajandus- ja kaubanduskoostöö foorum ning kohtumine Hiina põllumajandusministriga. Juuni alguses olin Rumeenias Bukarestis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite kohtumisel.

Kas nendest käikudest oli kasu ka?

Hiinas käigust kohe kindlasti. Arvan, et Eesti eksportööridel läheb seal järjest paremini. Leppisime Hiina põllumajandusministriga kokku, et alustatakse Eesti loomaliha ekspordi avamist Hiina turule. Sealsed veterinaar- ja toidueksperdid on juba sel nädalal Eestis meie lihatööstusi kontrollimas.

Kas Eesti piimapulbri eksport Hiina on jätkunud?

Jah. Sinna läheb ka jäätisepulber. Seekord olid meie poolt kohal veel õlletootjad – suurtest Saku ja A. Le Coq, väiksematest Tanker, kes sai juba meie seal olles lepingu kaheksa merekonteineritäie õlle kohaletoimetamiseks.

Mis mulje teile Brüsseli asjaajamine jättis?

Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga seal räägitakse väga palju juttu, kuid otsuseid ja tegusid on vähe. Minu esimene mulje on küll selline, et Brüsselis tuleks rohkem tööd teha ja konkreetseid asju lahendada.

Teie CVs on märge, et peate 1991. aastast Rassi talu.

See on talu, mille maad sai minu 1900. aastal sündinud isa Vabadussõjast osavõtu eest. Kui mina pere seitsmenda lapsena sündisin, oli isa 56aastane. Kui minu vanem vend tuli maale oma esimest last näitama, siis isa ütles talle, et temalgi on midagi näidata, ja tõi minu tagakambrist lagedale. Mina onuna olin ikkagi mõned nädalad vanem.

Kas peate talus loomi ka?

Praegu mitte. Olen küll kodulinde, broilereid pidanud. Teraviljakasvatuse lõpetasin siis, kui vallavanemaks sain. Olen seal veel kartulit ja porgandit kasvatanud. Praegu on maad stardivalmis, et neid ikkagi kasutada saaks. Olen maad juurdegi ostnud ja poja nimele kirjutanud. Eks kogu see majapidamine tuleb ükskord talle üle anda.

Kas poeg tegeleb põllumajandusega?

Ei. Poeg Mait toimetab Järvakandis osaühinguga Tulihein, mille ma 1998. aastal koos temaga asutasin. Tulihein peab tanklat ja tegutseb kunagises Järvakandi kinomajas, kus on avatud kohvik ja ööklubi. Lisaks on ta palgatööl poolakatele kuuluvas osaühingus Krynicki Glass Recycling, mis tegeleb Eesti, Läti, Leedu ja Soomegi taaskasutusele mineva klaasiga.

Ja millega tütar tegeleb?

Töötab Tartus Playtech Estonias audiitorina.

Olete 16 aastat olnud Järvakandi vallavanem. Mis vahe on valla ja ministeeriumi eesotsas?

Sarnasus on täiesti olemas ja ka töö loogika on sama. Lihtsalt mõõtmed on kapitaalselt teised.

Kas 2017. aasta haldusreform oli teie meelest õnnestunud?

Mina olin üks nendest, kes läks haldusreformi eel riigi vastu kohtusse ja jäi kaotajaks. Mulle ei meeldi see, et Eestis lõhutakse kogukondi. Selle haldusreformiga aeti pealegi kogukonnad omavahel riidu.

Ehkki reformi korraldajad väitsid, et tekib suur kulude kokkuhoid, siis väga lihtne on võrrelda nüüdse ühe suure ja selle aluseks olnud mitme väikese valla eelarveid. Mahud ei ole kosunud, küll on kasvanud haldus- ja palgakulud. Ja veel: paljusid endisi keskusi on tabanud taandareng. See on selgelt näha, ka näiteks Järvakandis.

Kui rääkida meie ääremaadest, kas haldusreform suutis midagi nende heaks muuta?

Ega see polnud esimene haldusreform. Mina ise olen sündinud Türi rajoonis. Meie talu on kuulunud veel Vändra rajooni, Pärnu rajooni, Rapla rajooni, Rapla maakonna ja Järva maakonna alla, ehkki talu on kogu aeg ühe ja sama koha peal seisnud. Aga paremaks pole üldjuhul midagi läinud. Viimasest reformist rääkides tuleb tõdeda, et omavalitsus läheb kaugemale, huvi ääremaade arendamise vastu vajub järjest väiksemaks ja ääremaastumine käib edasi.

Eestimaa peab ikka Eesti rahvaga kaetud olema. Ja maarahvas peab linnarahva suutma ära toita.

Üks hea näide selle kohta pärineb veel vallavanema aegadest, kui ma esimest korda, vist 2002. aastal, Brüsselis käisin ja kohtusin Euroopa Liitu mittekuuluva Šveitsi esindajatega. Kui meie rääkisime oma kavandatavast haldusreformist, siis Šveitsi saadik soovitas, et olge selliste asjadega ettevaatlik. Šveitsis viidi reform läbi ja moodustati suured omavalitsused 1970. aastatel. 1990. aastatel saadi lõpuks aru, et see on vale tegevus − kadus maaelu, kadusid väikesed maakoolid, maa läks välismaalaste kätte –, ja otsustati ajas tagasi minna. Omavalitsustele anti voli tagasi väikseks minna, taas väikekoole avada jne.

Kui oleks teie teha, kas laseksite ka kogukondadel ise valida?

Jah. Kohalikud kogukonnad saavad ise kokku leppida, kui suurena nad tahavad elada. Ja teha ise oma elu puudutavaid otsuseid. Kui ma mõned aastad tagasi uurisin ühe ettekande jaoks tausta, siis selgus, et omavalitsusametnike arv oli samas suurusjärgus nii enne teist ilmasõda kui ka nüüd, enne viimast haldusreformi. Järsult on aga kasvanud riigiaparaat. Kui enne teist maailmasõda oli 5000 kohalikku ja 6000 riigiametnikku, siis nüüd 5000 kohalikku ja 23 500 riigiaparaadi ametnikku.

Kuidas hindate oma eelkäijate Tarmo Tamme, Urmas Kruuse ja Helir-Valdor Seedri tegevust ministrina?

Kui ministeeriumi maja vaadata, siis see on ise tõeline vaatamisväärsus ja põllumeeste endise pangahoonena igati väärikas. Ma ei ole küll veel ise alla keldrisse jõudnud, aga seal peaks olema sisseehitatud pangaseif. Kui eelmiste ministrite tööd vaadata, siis me oleme näiteks koos Tarmo Tammega mõlemad Tihemetsas õppinud poisid ja mõtleme suhteliselt ühte moodi. Ja ega ka ühegi teise ministri tegevuse kohta halvasti küll ei tahaks öelda. Eks kõik ministrid täidavad oma valitsuskoalitsiooni kavandatud ülesandeid. Eripära on ehk selles, et EKRE tahab maaelule eriti suurt rõhku panna ja paljud meie maaelu arengukava ettepanekud on ka koalitsioonilepingusse jõudnud. Olin ise üks selle arengukava koostajaid.

Mis on need punktid üks, kaks ja kolm, mida te tahate kindlasti ellu viia?

Järjekorda on neid punkte küll raske sättida. Üks probleem on näiteks nn sinine kütus. Praeguse süsteemi juures saab petta nii riik kui ka põllumees. Tuleb kas värvimine lõpetada või siis anda võimalus sinist kütust tankida vaid neile, kes on registrisse kantud põllumehed. Praegu piisab sinise kütuse tankimiseks üksnes ID-kaardi näitamisest ja vahet pole, kas tangib traktor või S-klassi mersu. Tankla omanik ei peagi seda jälgima. Kummaline on seegi, et millegipärast on Tallinna kesklinnas sinise kütuse tankimise võimalused olemas, aga maal igal pool ei ole. Ise pooldaksin pigem hektaripõhist toetamist iga taimeliigi pealt. Teravili ja kartul tahavadki ju erinevat hulka harimist saada.

Sellelaadse eelnõu koostamine ei tohiks väga keeruline olla?

Meil ongi üks arutelu sel teemal juba toimunud. Kindlasti teeme selle ära esimese saja päeva jooksul.

Aga veel?

Koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga on soov tolmavad maateed musta katte alla saada. See nõuab juba märksa suuremat töömahtu.

Soov on ka inimesed tagasi maale tuua. Maaelu Edendamise Sihtasutus ehk MES peaks oma tegevust oluliselt laiendama, sealhulgas maaelu edendamiseks vajalike laenude andmisega. MES vajab juurde kapitali, kaasa arvatud maade näol. Et neile maatükkidele, mis praegu jooksevad välismaiste suuromanike kätte, tekiks ka MESil ostuõigus. Ja selliselt, et kui eraisik müüb maad MESile, siis ei peaks ta tulumaksu tasuma. MES võib ju maa ka mõnele Eesti ettevõtjale edasi müüa või välja rentida. Olen üsna veendunud, et riik vaid võidab sellest. Lätis on selline kord juba sisse viidud.

Tasub mõelda muudegi maksuerisuste peale, et neid nn Kalevipoegi välismaalt tagasi Eestisse tuua. Näiteks anda neile maad soodustingimustel rendile või siis müüa järelmaksuga, mida oleks võimalik hiljem kustutada. Nagu seda tehti Vabadussõja järel antud maadega. Kui keegi noor maasaaja paneb talu püsti ja perre sünnib palju lapsi, siis miks mitte laenu kustutada.

Kas teie meelest on üldse võimalik ajaratast kuidagi tagasi pöörata, et rahvas maale tagasi tuua ja seal uuesti koole avada?

Kui asjad hästi läbi mõelda, siis kindlasti on see võimalik. Kõige hullem ongi see, kui maapiirkonna rahvas kahte suurlinna kokku jookseb. Eestimaa peab ikka Eesti rahvaga kaetud olema. Ja maarahvas peab linnarahva suutma ära toita. Minu oma talupidamine soikus ju ka vaid seepärast, et Eestis ei rakendanud kaitsetolle teistest riikidest tulevate põllumajandussaaduste suhtes.

Kuivõrd üks ministeerium üldse suudab maaelu ja põllumajandust edendada?

Maaeluministeeriumil on selleks üsna palju meetmeid nii siseriikliku raha kasutamisel kui ka Euroopa raha suunamisel õigetele radadele. Maaelu Edendamise Sihtasutus vajab uut strateegiat. Esimene sellekohane töökoosolek ongi juba toimunud. MESi rahastavaid tegevusi peaks saama laiemalt finantseerida. MES peab saama jõukamaks. Nii nagu oli enne teist maailmasõda Maakapital, kus anti talumehele väga madala intressiga laenu 60 aastaks.

Kust see raha võiks tulla?

Ka Euroopa raha saab sinna keerlema panna. MES on küll ise oma kapitali tublisti kasvatanud ja on ses mõttes hästi toimiv asutus. Asub Viljandis kenas majas. Kasv ei ole olnud suur, aga see-eest stabiilne. Kes on MESi käest laenu saanud, on selle ka kenasti tagasi maksnud. MESi kaudu saadav laenuraha on maamehele palju kiiremini ja kindlamini kättesaadav kui Euroopast tulev toetus, mille saamiseks tuleb täita tohutu hulk pabereid ja siis konkureerida, teadmata, kas sa seda toetust saad või mitte. Ja kui saad, siis hiljem järgneb sellele tohutu aruandlusperiood. Närvikulu on mitu korda suurem kui asi väärt.

Usun, et MESi kaudu on võimalik anda Euroopa abiga ka tagastamatuid toetusi. Maakapital kõlaks minu arvates MESist paremini, aga nimi pole kindlasti esmatähtis.

Maaeluminister ja riigihalduse minister peaksid ääremaade edendamise mõttes ajama ühte ja sama asja. Või kuidas?

Kindlasti peavad. Nii mina kui ka riigihalduse minister Jaak Aab oleme endised omavalitsusjuhid ning tunneme hästi neid asju, mis läbi omavalitsussüsteemi võiksid maaelu parandada. Kui laiemalt mõelda, siis peaksid need valdkonnad, mis maaelu puudutavad, olema kõik maaeluministeeriumi all. Ka maa-amet ja riigimets. Siis oleks see tõeline maaeluministeerium, mitte põllumajandusministeerium. Palju lihtsam on teha otsuseid ühes majas, selle asemel et käia kahe maja vahet ja erinevaid arusaamu klaarida.

Kui laiemalt mõelda, siis peaksid need valdkonnad, mis maaelu puudutavad, olema kõik maaeluministeeriumi all.

Kui mets keskkonnaministeeriumi alt ära võtta, siis mis sinna alles jääb?

Keskkonnaministeerium peaks tegelema keskkonna probleemidega. Kusjuures keskkonnainspektsioon kui kontrollorgan võiks üldse kuuluda siseministeeriumi haldusalasse.

Kas olete oma ideedega laiemalt ka välja tulnud?

See on kõik kirjas EKRE maaelu programmis. Ja et keskkonnaminister on samuti praegu EKREst, siis kindlasti me algatame sel teemal ka arutelusid. Mis sest välja tuleb, näeme tulevikus. Kuid eks kõik on tahtmise küsimus.

Praegu räägitakse aina enam keskaparaadi üle Eesti laiali viimisest. Kas see puudutab ka maaeluministeeriumi?

Maaeluministeerium on selle töö juba ära teinud. MES asub Viljandis, PRIA Tartus. Ministeeriumi enda tükeldamises puudub tõsine mõte. Maarahvas ju ise ministeeriumis ei käi. Meie asutustest on Tallinnas veel vaid veterinaar- ja toiduamet, mille justkui võiks mujale viia. Samas kontrollib see amet peamiselt suuri tööstusi, mis paljuski Tallinnas ja selle lähiümbruses tegutsevad. Nii et siingi pole ameti mujale viimisel sisulist mõtet.

Millega tegelesite aasta jooksul, mis jäi vallavanema ja ministri ameti vahele?

Pidasin pausi ja püüdsin keskenduda kodus tegemata töödele. Vallavanema ja nüüd ka ministri ametis on oma vaba aeg äärmiselt piiratud.

2002. aastal astusite Res Publica liikmeks, 2006−2013 jätkasite IRLi liikmena. Miks te sealt lahkusite?

Läksin Res Publicasse suure õhinaga. Meie kandi poiss Taavi Veskimägi kutsus mind. Lootsin, et äkki hakkab elu Eestis paranema. Seda paraku ei juhtunud. Esialgsete lubaduste kurss muutus kiiresti ja eks sellepärast see liitumine Isamaaga tuligi. Kui aga IRL hülgas konservatiivsed põhimõtted, siis minu jaoks oli see murdepunkt. Konservatiivid peaksid hästi toimivaid asju hoidma.

Miks te 2015. aastal just EKREga liitusite?

Avastasin, et tekkinud on uus konservatiivne jõud, ja astusin kampa.

Olete oma valikuga rahul, saate nüüd minister olla?

Selle eesmärgiga ma nüüd küll EKREsse ei astunud. Aga nii on läinud ja üritan anda endast parima, et maaelu paremaks muuta.

Teie liidrid, isa ja poeg Helmed ning Henn Põlluaas, on paljude arvates liialt käremeelsed olnud, teie olete kuidagi vaoshoitum?

Ma olen ehtne maamees, ega palja lärmiga kaugele ei jõua. Helmed on vähemalt meid nähtavaks teinud. Kui nad oleksid kuskil nurgas tasakesi istunud ja öelnud, et oleme konservatiivid, ega siis me poleks kuhugi jõudnud ka.

Kui Martin Helme võttis president Kersti Kaljulaidi portree seinalt, siis teil ripub see kenasti siiani?

See ei ole nüüd küll kõige tähtsam probleem. Oleks minu teha, riputaksin seinale siingi ministeeriumimajas kümmekond aastat töötanud Heino Prosti pildi. Heino peab Tartumaal oma talus vanade põllutöömasinate muuseumi. Selline hingega maamees sobiks siia seinale hästi.

Mart Järvik

•       Sündis 21. veebruaril 1956 Kärus. Abielus, poja ja tütre isa.
•       Lõpetas 1975. aastal Tihemetsa Sovhoostehnikumi põllumajanduse mehhaniseerimise erialal, 2009. aastal Tartu Ülikooli Türi Kolledži keskkonnateaduse erialal ning 2011. aastal Tartu Ülikooli keskkonnakorralduse erialal magistrina.
•       Töötas 1975–1979 Lokuta kolhoosis autojuhina ja remonditöökoja juhatajana. 1979–1989 Pärnu Autobussi- ja Taksopargis bussijuht. 1989–2002 töötas Soome ettevõttes Antti-Teollisuus Oy, kus läbis ehitusjärelevalvealase väljaõppe ning oli seejärel ehitusjärelevalve spetsialist, konsultant-nõustaja ning müügiesindaja Balti ja Ida-Euroopa riikides.
•       Alates 1991. aastast on Käru vallas asuva Rassi talu peremees.
•       1999–2017 oli valitud Järvakandi vallavolikogu liikmeks.
•       2002–2017 Järvakandi vallavanem.
•       2009–2014 Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees, 2014–2018 juhatuse liige.
•       2010–2014 oli Eesti Linnade Liidu juhatuse aseesimees.
•       2017. aastast Kehtna vallavolikogu liige.
•       2002–2006 Res Publica liige, 2006–2013 IRLi liige.
•       Aprillist 2015 EKRE liige.
•       2019. aasta Riigikogu valimistel kogus 223 häält ega osutunud valituks. 2015. aasta Riigikogu valimistel kogus 323 häält ega osutunud samuti valituks.
•       Pälvis 2010. aastal Kaitseliidu eriklassi teenetemedali.
•       Valdab eesti, inglise, vene ja soome keelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles