Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
/nginx/o/2019/06/12/12257710t1h0e4b.jpg)
Selgi suvel võetakse vähkitekitavat asbesti sisaldavat eterniiti katustelt maha tonnide kaupa, kuid ohtlikku materjali tasuta ära anda ei saa.
See pidi olema suurepärane mõte – katused, mis kestavad igavesti. Välja kukkus vastupidi: katuseid kattev eterniit on tekitanud probleemipuntra, mis kestab igavesti.
Juulikuu. Päike paistab, kuum on. Sõidetakse maale, võetakse paar õlut. Ronitakse lauda-, aida-, sauna-, majakatusele, tiritakse naelad välja. Loobitakse plaadid alla. Tolm lendab.
Hea päev.
*
«Rootslased vaatasid kõhedusega pealt, maskideta mehed loopisid asbesti lahtiselt kühvlitega tsemendi sisse,» räägib Tervise Arengu Instituudi direktor Toomas Veidebaum. Ta kirjeldab pilti, mida ta nägi Kunda tsemenditehases, kus valmistati eterniitplaate Eestimaa katuste jaoks.
Retsept oli lihtne: 90 protsenti tsementi, millele lisaks kümnendik asbesti, maapõuest pärit kiulise struktuuriga silikaatkivimit, mis peenikese, silmale nähtamatu tolmu kujul meenutab kidalist õngekonksu. Tulekindel, kulumiskindel.
See oli 1990ndate algus.
1963. aastal Kundas alanud eterniiditootmisele pandi punkt kolmkümmend aastat hiljem, kui läänest oli tulnud piisavalt infot asbesti ohtlikkusest.
Nende kolme kümnendi jooksul kasutati Eestis ligi 305 000 tonni asbesti. See teeb enam-vähem 400 kilogrammi iga Eesti elaniku kohta. Eestimaa katused olid asbesti sisaldava eterniidiga kaetud.
Soomes on asi hull
Veidebaum osales Eesti ja Soome ühises uurimisprojektis, mis püüdis saada selgust, kuidas on mõlemas riigis lood asbestiga.
Just asbesttolmu kidaline olemus on põhjus, miks paar tuhat aastat kestnud asbesti edulugu sai järsu lõpu. Asbesttolmu osakesed satuvad inimese kopsu või makku ning halvimal juhul on tulemuseks vähkkasvaja. Toonane Euroopa Liidu rahastatud uurimus püüdis leida neid, kes on töö tõttu asbestiga kokku puutunud. Isegi kopsupildid telliti.
/nginx/o/2019/06/12/12257711t1h9f80.jpg)
Aga nagu tõdeb Veidebaum nüüd, siis polnudki väga häid andmeid selle kohta, kui palju need inimesed olid asbestitolmuga kokku puutunud.
Eestis enamasti kasutatud asbesti alaliik krüsotiil erineb sellest, mida Soomes kasutati. Eestisse toodi krüsotiil Venemaalt sisse. Soome kaevandas asbesti oma varudest ning sealsetes kivimites leiduva asbesti struktuur oli tavalise õngekonksuga võrreldes märksa keerukam – justkui õngekonksupundar.
Tuli välja, et Soomes on asi hull. Kui hull on asi Eestis, see välja ei tulnud.
Katusel seisev eterniit on ohutu. Kui keegi seda seal ei lihvi, kraabi ega sae ja ta vett peab, siis las ta olla.
Veidebaum lisab veel ühe mälupildi. Tallinnas Viru hotelli vastas asub nüüd Nordic Hotel Forum. Samal kohal asus enne üks kutsekool, mida lammutanud ehitajad loopisid eterniitplaate lihtsalt Tallinna kesklinnas asfaldile tükkideks. Keegi ei protestinud, ainult välismaalased hoidsid eemale ja tegid kaugelt pilti.
Veidebaumi sõnul on katusel seisev eterniit ohutu. Kui keegi seda seal ei lihvi, kraabi ega sae ja ta vett peab, siis las ta olla.
Kui aga on kavas eterniit katuselt alla võtta või seda saagida, peaks mask peas olema, et asbestitolm ei satuks kopsu.
Tartu ülikooli kopsukliiniku juhataja Rain Jõgi ütleb, et otseselt asbestist põhjustatud kopsuhaigeid satub nende majja väga harva.
«Nõukogude Liidus kasutatud asbest on teistsugune võrreldes asbestiga, mida kasutas Soome,» ütleb ta. Soomes on palju asbestoosi ehk kopsutolmustustõbe, mille käigus normaalne kopsukude asendub sidekoega. Sellest võib edasi areneda kopsuvähk.
Tänases Eestis on asbestiprobleem terviseameti pärusmaa. Terviseameti avalike suhete juht Simmo Saar ütleb, et küsimus on selles, kuidas on tööalaselt asbestiga kokku puutuvad inimesed (näiteks jäätmejaamade töötajad) kaitstud selle eest, et asbest nende kopse kahjustama ei satuks.
Kunda asbestikühveldajate tervisemured võivad avalduda 35–40 aastat hiljem, seega praegu. Kui nad haigestuvad kopsuvähki, aga samas on nad ka suitsetajad, siis on väga keeruline osutada, et asbestitolm on vähi põhjustanud. Õngekonksulaadsed tolmukübemed kopsus istuvad paigal ja muutused võivad tekkida alles aastakümnete pärast.
Asbestitolmu kõrgaeg
Eterniiti võetakse katustelt maha kevaditi ja suviti. Praegu on sellega tegelemise kõrgaeg.
Tartu jäätmejaamade juht Andrus Laur ütleb, et asjaolu, et eterniitplaatide äraandmise eest peab maksma, on inimestele juba eos halb üllatus.
«Aga kui nad on hakanud katust vahetama, siis katuse vahetamise kuluga võrreldes on eterniidikäitluse kulu tühine,» ütleb Laur.
Tartu jäätmejaamas tuleb tonni eterniidi eest maksta 78 eurot.
Samuti ladestab, teisisõnu matab, eterniiti Tallinna jäätmete taaskasutuskeskus. Nemad võtavad eterniitplaate vastu hinnaga 59 eurot tonn. Väätsa prügilale alluvas Paide jäätmejaamas tuleb tonni eterniitplaatide eest tasuda juba 108 eurot.
Väätsa prügila keskkonnajuht Merilyn Valdmaa ütleb, et eterniidi vastuvõtu hind on määratud nii, et see kataks ka transpordikulu jäätmejaamast Väätsa prügilasse. «Kliendi jaoks on tegemist mugavusteenusega, mille puhul on kõrgem hind paratamatu,» lisab ta.
Asjaolu, et eterniitplaatide äraandmise eest peab maksma, on inimestele juba eos halb üllatus.
Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuse juhatuse liige Kertu Tiitso ütleb, et hinnad eri kohtades sõltuvad transpordikuludest, sellest, kas kohalik omavalitsus maksab jäätmekäitlejale toetust ja sellest, kas mängus on ka keskkonnainvesteeringute keskuse toetused.
Jõgevamaal asuva Torma prügila juhataja Aivar Lõhmus nendib, et mõte eterniidijäätmete matmisest näiteks Rail Balticu teetammi sisemusse, on sügavalt võhiklik. Seda ei luba seadused. Tormasse jõuab eterniiti iga kuu sadu tonne.
Kokku kogutud eterniitplaadid kaetakse prügilas poolemeetrise kruusakihiga ning selle järel võib ladestada uue kihi eterniiti.
«Inimesed mõtlevad nii, et võtame katuse maha, aga kuna meie talule on kehv ligipääsutee, siis täidame tee eterniidiga. Kas terve mõistus ütleb, et see on normaalne? Ei ole ju!» ütleb Lõhmus.
/nginx/o/2019/06/12/12257712t1h0f32.jpg)
Kümme aastat tagasi töötas Robert Kiviselg keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas ja uuris eterniidiprobleemi süvitsi. Vahepeal on ta töötanud koolis, astunud EKREsse ning on nüüd keskkonnaministri nõunik. Tema seisukoht on, et eterniit, arvestades selle ohtlikkust inimestele, tuleks vastu võtta tasuta, just nagu ohtlike jäätmete alla liigituvad ravimid ja värvipurgid.
Kiviselg usub, et riiklikud saastetasud tuleks kaotada. See muudaks asja.
Täna kogub riik prügilatelt eterniiditonni eest saastetasu 63 senti. 108-eurose tonnihinna juures ei muuda see asja – kes toovad prügilasse, toovad ikka, kes kallavad eterniidikoorma metsa alla, teevad seda endiselt.
Mis on saanud Kunda kühvlimeestest?
Kunda tsemenditehases toodeti 30 aastat eterniiti, asbesti visati kühvliga tsemendisegusse. Selle töö tegijad on asbestoosi ja kopsuvähki haigestumise kõrgendatud riskigrupis.
Kuidas elavad mehed, kes seda tööd tegid ja kuidas on nende tervis?
Kunda perearst Arsen Maisurjan ütleb, et kopsuvähki on linnas piisavalt.
Küsimusega, kuidas haigestuti vähki, ei ole arstil aga aega tegeleda. «Arstid tegelevad diagnoosi ja raviga, haiguse põhjuse vastu huvi tundmiseks meil aega pole,» ütles Maisurjan.
Ta on töötanud perearstina Tõstamaal, Toilas ja Kundas ning tema isikliku andmestiku põhjal on vähki haigestumine kõrgem olnud hoopis Toilas. «Seal on radoon, Sillamäe on lähedal. Ma arvan, et see oli põhjus,» ütleb ta.
Ka riiklik tervisestatistika ei kogu eraldi andmeid selle kohta, kuidas mõjus eterniidiliini meestele see nii saatuslikuks peetav kühvlitöö.