Romek Kosenkranius: Tänavapesu pole nii lihtne

Tänavapesu põhiprobleem on selles kuhu autopaagist surve all paiskuv vesi pärast tänavat katva prahi ja tolmuga ühinemist satub. Foto: Eero Vabamägi

Lugenud Pärnu Postimehe läinudreedesest numbrist Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni kuuluva linnavoliniku Siimo Lopsiku kolumni (“Tänavaid peaks pesema”, 7.06), tabasin end mõttelt, kas Tõstamaal toimunud volikogu istungil läks minu, abilinnapea Siim Suursilla ja volikogu liikme Enn Raadiku jutt tõesti kurtidele kõrvadele või oli mõisasaali akustika nõnda vilets, et kõnelejate argumendid läksid saalis kaduma. Teise variandi siiski välistaks, sest Tõstamaa mõisa ehitusmeistrite kätetöös pole põhjust kahelda.

Kordan oma jutu igaks ­juhuks must valgel üle. Tänavapesu põhiprobleem ei ole selles, et survepesuteenus on umbes poolteist korda kallim tänavatolmuimeja kasutamisest, vaid selles, kuhu autopaagist surve all paiskuv vesi pärast tänavat katva prahi ja tolmuga ühinemist satub. Praktikas on see ­juba läbi proovitud: paakautost tänavale suunatud veejuga seguneb kõige sellega, mis sinna on talvega ladestunud ja paiskub tänava ääres parkivatele autodele või kitsamatel tänavatel fassaadidele-aedadele. Ehk: pärast tänavapesu tuleks korraldada linnakodanike autode pesupäev ja maksta kinni majade fassaadide-aedade pesu.

Teiseks: mõtleme korraks, kuhu see tänavapesuvesi, mis linnavoliniku väitel pidi lausa mürgine olema, siis lõpuks voolab? Kui tänaval on välja ehitatud sademevee kanalisatsioon, suundub see “mürgine” pesu­vesi ju Pärnu jõkke ja sealt Pärnu lahte, kus on Eesti üks suuremaid kalavarusid ja kus suvepealinna elanikud ja turistid käivad suvel rõõmsalt ujumas! Kui linnatänaval ei ole välja ehitatud sademevee kanalisatsiooni, uhutakse survepesuga tolm, kivid ja praht tänava äärde, kus see pärast vee aurustumist mingiks omapäraseks olluseks ladestub. Peale selle ummistuvad kaevud üsna kiiresti, kui tänavalt uhutakse sinna pidevalt ­kive, prahti ja liiva.