Laulupeo kantaadi autor Pärt Uusberg loodab heliloomingu kaudu igavikku kiigata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Juba praegu ennustatakse, et selle laulupeo tipphetk saab olema teie sulest ilmunud laul «Igaviku tuules». Kuidas see lugu sündis?

See oli pikem protsess, mis sai alguse kunstilise juhi Peeter Perensi telefonikõnest 2017. aasta veebruarikuus. Tol hetkel ei olnud mul kohe aega sellega tegeleda, panin ta kõrvale laagerduma, aga laulutekste ja loos kõlavaid regilaule hakkasin otsima 2017. aasta mai lõpus. Seejärel hakkasin juba ka kirjutama, kuid haigestumise tõttu jäi kirjutamine pooleli. See ehmatas mind natuke, sest jäin kõrgesse palavikku ja mõtlesin, et kuidas nüüd sellega hakkama saan. Nüüd tagantjärele pean tunnistama, et tänu haigusele sündis sellesse laulu üks lõik, mida muidu ei oleks sündinud.

Kuidas nii?

Haige olemise teatav haprus ja sellele järgnenud siiras tänulikkus, et üldse hakkasin terveks saama, tuli ühte kohta laulus. Tagantjärele olen mõelnud, et see pidigi nii kõik olema.

Laulupeol olete ka ise selle sama laulu dirigent. Mitmes kord see teil laulupeol dirigeerida on?

Laulupeo dirigent ma varem ei ole olnud. Viis aastat tagasi olin laulupeol küll nii, et minu laul «Muusika» oli segakooride kavas. Kui see laul tuli kordamisele, sain seda juhatada. Aga kogu laulupeo protsessi ma varem kaasa pole teinud. Praegu on nii, et olen teinud ikka üle 50 proovi suurte saalitäitega.

Kas närv on ka juba sees?

Ikka jah, ega ma ei ole nii suure koori ees käinud. Ühendkoor on ju maksimum, üle 22 000 laulja. Tõsiasi on, et mul ongi nendega ainult üks proov, mis kestab 20 minutit. Sellele järgneb läbimäng ja siis on juba kontsert. Ega see laulupidu dirigendi jaoks väga normaalne musitseerimine ei ole. See on natuke nagu Guinnessi rekordi püstitamine, mõõtkavad lähevad dinosauruslikult suureks.

Teisalt on väga palju asju, mis ei ole niikuinii dirigendi võimuses. Kas lauljal on laul selge, kas tal on aega üle noodi minu poole vaadata? Ärevus on päris suur, aga samas on kogu protsess mõjunud omamoodi ka rahustavalt. Mõõtkavad on lihtsalt nii hoomamatult suureks läinud, et mis siin ikka üle muretseda. Kui ma oma kammerkoori juhatan, siis olen põhimõtteliselt kursis iga laulja meeleoluga selles proovis ja võin minna koju murega, et kas tal on ikka kõik hästi ja analüüsida seda, mida keegi minu sooritusest arvas. Proovid suure anonüümse massi ees on minu jaoks isegi vabastavalt mõjunud, kuna arvamusi on niikuinii seinast seina. See on olnud dirigendina selles mõttes hästi toredasti küpsetav kogemus.

Mis on see koht, mis on «Igaviku tuules» laulus keerulisim?

Ainuke keerukus on üleminekud. Teoses on kolm tekstitasandit: Eesti rahvaluule, Juhan Liiv ja Kristjan Jaak Peterson. Need on struktuuriliselt justkui eri värvi, aga nad peab kokku traageldama, iga selle väikese lõigu lõpus on aeglustus. Probleem on lihtsalt selles, et dirigendid on pidanud õpetama väga palju laule, laulik on paks ja proovide aeg limiteeritud. Seetõttu on laval paraku koore, kes ei ole jõudnud neid aeglustusi nii õppida, et näeksid neid ette. Seda on ka üldproovid näidanud. Tavaliselt esimesel korral suur osa lauljatest ei vaata dirigendi poole, mitte keegi isegi ei tea, et seal on aeglustus. Sel juhul ma võin seal ees teha mida iganes, aga kui inimesel on nägu noodis ja tal puudub see teave, siis polegi midagi teha.

Siinkohal kasutaks küll Postimehe platvormi võimalust, et paluda lauljatel vaadata üleminekutes kätt ja siis ongi kõik hästi (naerab). Teine asi on ka muidugi regilaul, mis tundub nii lihtne, et arvatakse, et võib seda lihtsalt laulda. Aga siis tekib see, et mõned tahavad kiiremini laulda. Seal oleks oluline, et me teeksime seda kõik koos ühes tempos. Muus osas ma otseselt ei muretse.

Kummana end ise rohkem tunnete, dirigendi või heliloojana?

Eks ma olengi ikka kahepaikne, ma hakkan üha enam sellega leppima.