Ivan Makarov: Edgar Fritz Kurt Teder

Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Igas ühiskonnas, olgu tegemist internetiriigi või loodusrahva hõimuga, on olemas teatud ettekujutused sellest, mida ei tohiks mitte mingil juhul juhtuda. Kui näiteks polüneesia kultuuris oli tabuks pealike ja ülemuste puudutamine, siis Eestis on lubamatu tippjuhtide saamahimu: rahva rikkad ülalpeetavad peaksid olema aususe etalonid.

Vaevalt et ka vabameelsuse pealetung saab muuta ettekujutust, mille kohaselt ei tohiks riigijuhid varastada, petta ja valetada; vanaemast naispresidendil ei sobi kasutada sõna «shitstorm»; endise valitsuserakonna juhatuse liige ei tohiks osta alaealiselt poisilt seksi. Seda ei tohiks teha keegi, aga me räägime praegu kala peast. Ja kui primitiivsemates ühiskondades võis tabu rikkumine tuua kaasa karistuse kuni surmanuhtluseni välja, siis meie demokraatias on nii, et mida lähemal sa kalapeale asud, seda raskem on sind karistada, sest sul on sidemed, poliitiline ringkäendus, rahva raha ja ulmeliselt kallite advokaatide poolt väänatavad seadused. Vastutusest võib pääseda ka ihuarsti tõendiga, samas kui lihtsurelik ei pääse naljalt perearsti juurdegi.

Kui endine Saksamaa liidukantsler Gerhard Fritz Kurt Schröder, kes juhtis seitse aastat Euroliidu tugisamba valitsust, hakkas ajama Venemaaga kahtlast äri Euroopa turvalisuse ja koosmeele kahjuks, sai temast tabu rikkuja ja künismi levitaja. Raha ei haise ja mõni päev tagasi Krimmi Venemaale «kinkinud» Schröder on lausa Rosnefti direktorite nõukogu esimees ning toetab väidetavasti Vladimir Jakuninit, kes hoiustab Vene salaluure raha Saksamaal.

Paljud lääne poliitikud nimetavad Schröderit äraostetud reeturiks ja rõhutavad, et niivõrd kõrge positsiooniga poliitik ei tohiks minna vastase strateegilisse ärisse. Edgar Savisaar oleks nagu meie väike Schröder, sest hakkas veel ametisoleku ajal ajama kahtlaseid rahaasju, ka Moskva ja tollesama Jakuniniga, ning tegi lõpuks oma laulva revolutsiooni aegse kangelase ja riigimehe kuju niivõrd täis, et see kahjustas kõvasti nii tema erakonna kui ka Eesti mainet. Endise valitsusjuhi ja Tallinna linnapea lõputud rahaskandaalid toimusid sulidest linnaametnike regulaarsete arreteerimiste taustal ja kohtuvõllas rippus prügikala, sest nagu Savisaar ise ütles, sidus ta end Eesti õigussüsteemist lahti. Ja siduski lõplikult lahti ühe arstitõendi abil.

Kõik mehed nii nõrga tervisega ei ole: Kalev Kallo, Hillar Teder jpt on selle tõestuseks. Tederi ülestunnistus on eriti masendav, sest ka Venemaal suuräri ajav Eesti üks rikkamaid ärimehi on ju aastaid toetanud meie erakondi.

Savisaar ise ütles, sidus ta end Eesti õigussüsteemist lahti. Ja siduski lõplikult lahti ühe arstitõendi abil.

Kõigi selle inetu loo tegelaskujude tulevik on aga helge: Edgar Savisaar võib oma arstitõendiga kasvõi kasiinosid röövida, Hillar Teder maksab oma 200 000 ära ja sõidab lõõgastuma oma isiklikule poolsaarele Kiievi kesklinnas. Ka Kalev Kalloga ei juhtu midagi hullu, kui ta juba suutis jääda poliitikasse pärast raskes joobes sooritatud romurallit Toompeal. Kõik meie tagandatud poliitjoodikud teevadki peagi come back’i.

Mida tuleks aga teha päevast päeva «eliidi» poolt materdataval rahval, kelle usk meie kohtusüsteemi purunes lõplikult siis, kui juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus lahkus keset protsessi ootamatult ametist? Inimeste usk ausasse riiki lööb kõikuma nii suures kui väikses – nii Danske panga loo kui ka Ivo Parbuse poolt taas levitavate ametlike pressiteadete mõjul. Kuidas jääda pühakuks, kui miski pole enam püha?

Üks polüneesia tabu on Eestis aga kõigutamatu: pealikke ja ülemusi ei tohi puudutada.