Ederbergid jätsid kultuuriellu sügava jälje
/nginx/o/2018/03/19/7702889t1h83de.jpg)
20. juuni 2019, 00:00
/nginx/o/2019/06/19/12280954t1he122.jpg)
160 aasta eest, 30. juunil 1859, sündis Haljala kihelkonnas Kavastu mõisavalitseja peres tulevane eesti ärkamisaja tegelane ja kirikuõpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg.
Poisike polnud veel aastanegi, kui koliti Rakvere lähedale Karitsa mõisa, kus isa Gustav jätkas endises ametis. Järgmiseks elupaigaks sai Loobu. Nüüd elati juba häärberis, kuna isast oli saanud mõisarentnik.
Loobul algas noore Friedrich Wilhelmi haridustee, küll mitte koolis, vaid koduõpetaja käe all. Koolimajas käidi perega palvetundides, mida pidas tollane Loobu-Läsna koolmeister, tulevane Rakveres hästi tuntud “pillipapa” Paul Bergmann. 13-aastasena jätkus hariduse omandamine Tallinnas kubermangu gümnaasiumis, seejärel, aastal 1879, Tartu ülikooli usuteaduskonnas.
Üliõpilasena ei tegelenud Ederberg üksnes õppimisega. Temast sai üks esimesi vene kirjanduse eesti keelde tõlkijaid ja nii ilmusid aastail 1880–1882 Eesti Postimehes, Meelejahutajas ja mujalgi Puškini, Gogoli, Turgenevi ja Lev Tolstoi teosed. Samal ajal avaldas noor Ederberg ajakirjanduses artikleid Venemaa minevikust ja eesti kultuuriloost, aastast 1880 oli Meelejahutaja kaastoimetaja, hiljem toimetas Misjoni Lehte.
Oluline oli Ederbergi roll Eesti Üliõpilaste Seltsi rajamisel, olles esialgu ka eesti üliõpilasseltsi Vironia liige. Kaks päeva pärast seda, kui 4. (16.) veebruaril 1883 registreeriti ametlikult Eesti Üliõpilaste Selts, kogunesid selle liikmed esimesele koosolekule Ederbergi korterisse Jakobi tänaval. 1884. aasta 22.–24. mail võttis Ederberg osa seltsi liikmete ja vilistlaste väljasõidust Otepääle, kus toimus meie sinimustvalge rahvuslipu õnnistamine.
Kirikuõpetajana töötas Ederberg pikemalt (1885–1902) Saaremaal Kaarmal, kus oli ühtlasi sealse õpetajate seminari direktor. Juba esimesel Kaarma-aastal sai kirikuõpetajast-koolidirektorist naisemees. Ta abiellus oma täditütre, Kavastu möldri Jaagup Elensi tütre Julie Wilhelminega.
Saanud mitmes tütarlaste erakoolis korraliku hariduse, tegutses Julie aastaid koduõpetajana jõukamates peredes Peterburis, Soomes ja ka Eestis. Samal ajal kirjutas luuletusi ja avaldas neid ajakirjanduses, ta pseudonüümiks oli Helmi. 1894. aastal ilmus Helmi luulekogu “Rohu lillekesed”. Julie Wilhelmine suri 1897. aasta kevadel, olles vaid 36-aastane. Samal aastal abiellus leseks jäänud mitme lapse isa Tallinnast pärit Lydia Thomsoniga.
Aastail 1902–1927 oli Friedrich Wilhelm Ederberg kirikuõpetaja Kambjas, 1919. aastal sai temast Võrumaa, hiljem Valgamaa praost. Kaarmal ja Kambjas kirjatöö jätkus. Tema sulest on ilmunud ligi 40 trükiteost, neist enamik vaimuliku sisuga. 24 aastat osales Ederberg piiblitõlke komisjoni töös.
Meie maa kultuurielus on tuntud ka Ederbergi lapsed. Nimetagem neist siinjuures kahte poega. Kaarmal 1891. aastal sündinud Ernst Gustav õppis Riia polütehnikumis arhitektiks, enam teatakse teda aga kui arhitektuuriajaloolast ja Tallinna tehnikumi ning Eesti riikliku kunstiinstituudi õppejõudu. Ernst Ederbergi osalusel valmis 1965. aastal “Eesti arhitektuuri ajalugu”, kus tema koostatud on peatükk “Keskaja linnaelamud”. Veel on ta põhjalikumalt uurinud eesti ja liivi taluarhitektuuri. 1947. aastal valminud Narva vanalinna taastamise plaan jäi kahjuks teostamata.
1900. aastal sündinud poeg Bruno Karl Emmanuel (hilisema perekonnanimega Ederma) oli aastatel 1929–1937 Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja. Ajal, mil ta elas ja töötas Rakveres, asusid siia ka ta eakad vanemad Friedrich Wilhelm ning Lydia.
Nende elukohaks oli 1930. aastate esimesel poolel vana kivimaja Pikk tn 57. Mõnda aega viibis siin nende juures vanem poeg Ernst.
Kirikuõpetaja Bruno Ederberg-Ederma hobideks olid kirjatöö ja ajalugu. Uurimistöö tulemusena ilmus 1935. aastal “Lahkusud Eestis”, järgmisel aastal andis Eesti Kirik välja tema romaani “Kalmunurme kirikuõpetaja päevik” (autori varjunimeks Endel Vihula). Tänini on suure väärtusega Bruno Ederma ja Asta Jaiki koostatud põhjalik uurimus “Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud” (1939).
1941. aastal lahkus Bruno Ederma Eestist, elas seejärel Saksamaal, USA-s ja Kanadas, kus töötas nii kirikuõpetaja kui ka koguduste sotsiaaltöö korraldajana. Ta suri Wiartonis 1976. aastal.
