Mart Soidro kolumn: Jaanipäeva paiku

Mart Soidro
, literaat
Copy
Literaat Mart Soidro. 
Literaat Mart Soidro. Foto: Erakogu

Kaks aastat tagasi, jaanipäeva paiku, püstitasin selle rubriigi avaloos küsimuse: miks sportlastest ei saa häid kirjanikke ja miks tuleb meie ilukirjandusest häid spordiraamatuid otsida tikutulega (Postimees, 10.06.2017). Kus ma võisin siis ette näha, kuhu see laevuke purjetab!

Autorid on ju erinevad ja nende juhtimisel on purjekas triivinud nii ava- kui elumere lainetel. Teisisõnu: ilmunud on nii lihtsakoelisi mõtisklusi, kus kõik on tehtud puust ja punaseks ette, aga ka neid, mis pakatavad paksust filosoofiast ja eruditsioonist, nii et laupäeva hommikuti ei jää hingamisruumigi. Aga nii peabki ja tore on!

Unustasin rubriigi avaloos mainida üht novelli, mis mind nüüd juba 40 aastat on kummitanud ja mida võib kaudselt pidada spordi hoiatuslooks. Ei, juttu ei tule dopingust, millest ei saa me vist enam kunagi üle ega ümber. Jutt on 70ndate alguse vormelimaailmast, mille kohta tilkus infot raudse eesriide taha paraku piiskhaaval. Jutt on Juhan Habichti (1954) novellist «Jaanipäeva paiku», mis ilmus esimest korda Jaak Jõerüüdi (1947) koostatud kogumikus «Noori autoreid '77» ja mis avaldati hilisema tõlkija ja ulmekirjaniku esimeses novellikogus «Veerevad kivid rataste alt» (1983).

Tegevus toimub 70ndate alguses, kui hipiliikumine oli Eestis saanud uue hingamise. Biitlid ei pakkunud lillelastele pinget ja nagu pealkirjastki näha, kuulati parema meelega pahelisemat Rolling Stones'i. Või progressiivse rocki alusepanijat King Crimsoni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles