Jürgen Rooste: keskkonnapomm peaministri ajus

Jüri Ratas. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eesti rahvuslikud huvid ja allesjäämisevõimalus peituvad aktiivses võitluses (elu)keskkonna eest, kirjutab luuletaja Jürgen Rooste. 

Aastaks 2050 kliimaneutraalsesse majandusse! Peaminister soleerib ja jätab meid samasse auku Poola, Tšehhi ja Ungariga. Eesti peab kiiresti valima, kas toetab Euroopa kliimapoliitikat ja võidab sellest rahaliselt või maksab tohutuid trahve! Ida-Virumaal seiskuvad elektrijaamad, tuhanded võivad kaotada töö ja elatise.

Selline uudiste jada äratab meis kergesti paranoiat. Miks kõik nii kiiresti ja hüsteeriliselt? Kelle huvides see on, st kas tegelikult Eesti rahvuslikke huvisid üldse arvestatakse? Konspiratiivsed kollid on sellises sõnastuses, sellises lugude jadas kerged end ilmutama. Aga küsimus on milleski palju suuremas, laiemas, olulisemas. Milleski, mis on meil endi jaoks (ühiskonnana, kogukonnana, rahvana) üdini lahti mõtestamata.

Esiteks tuleks endale tunnistada, et kliima- ja loodushoiuprobleemid on reaalsed ja et neid ei anna lahutada, see on üks pundar. Üleüldine enamik teadlastest on selles asjas ühel meelel ja tõsiselt ei tohi võtta suurkorporatsioonide ärihuvidest lähtuvaid programme, mis maalivad keskkonnaküsimustega tegelevatest inimestest hullukeste-hipikeste pildi. Kohutav ja raske on tunnistada, et noil karvikutel oligi õigus, eks.