Kiviniidu talu pakub ehedat talukaupa

Tiit Efert
Copy
Anneli ja Urmas kolisid Kiviniidu tallu juba 35 aastat tagasi.
Anneli ja Urmas kolisid Kiviniidu tallu juba 35 aastat tagasi. Foto: 2 × Tiit Efert

Pärnumaal asuva Kiviniidu talu peremees Urmas Isand on üks väheseid müüjaid Tallinna Keskturul, kes pakub ainult enda kasvatatud talukaupa ja on võitnud sellega klientide usalduse.

Urmas Isand peab Kiviniidu talu Saarde vallas Ilvese külas. Ta on asjalik mees ja teda usaldatakse. Inimesed seisavad järjekorras ja neid ei häiri, et müüja vahetab kliendiga mõtteid päevapoliitikast või põllumajandusest ja regionaalpoliitikast, mis puudutab vahetult ka Kiviniidu talu ennast. Lisaks annavad ostjad talu toodangu kohta tagasisidet. Nii on kujunenud välja oma klientuur, kes on järjekorra suhtes leplik ja rahulik. Aga nad teavad ka, et saavad taluniku enda kasvatatud toidukraami.

Urmase sõnul pole ta kunagi ühtegi projekti kirjutanud ega ühtegi märki taotlenud ega kavatsegi seda teha. „Tahan olla vaba igasugusest kohustusest aru anda. Minu märk on – otse peremehelt,” räägib ta.

Kõike, mida ta pakub, on ta ise kasvatanud ning teab algusest lõpuni, kuidas toodang on valminud ja müügiletile jõudnud. Urmas on Tallinna Keskturu rägastikus üks väheseid, kes nii järjekindlalt tegutseb.

Tema sõnul oli vanasti müügil ainult talukaup, tänapäeval sureb see kahjuks järjest rohkem välja. „Mul ei ole ladu. Kui klient midagi soovib, siis jooksen konksuga põllule ja toon talle selle,” räägib Urmas. See tagab pakutava kauba värskuse. „Mulle meeldib kliente näha ja nendega suhelda. Oskan alati oma toodete kohta rääkida,” kõneleb Urmas.

Sajandivanune talukoht

Kiviniidu talu ajalugu ulatub 1914. aastasse, kui siia rajati metsavahitalu. Urmase vanaisa tuli Vabadussõjast, otsis tööd ja saigi metsavahiks. Kuni erastamiseni kuulusid maad metskonnale. Urmas sai erastada kolm-neli hektarit. Nüüdseks on talul ligemale 20 hektarit maad. „Ümberkaudsed talunikud müüsid,” lisab Urmas.

Kiviniidu tallu tuli Urmas 1984. aastal, metskonda tööle. Selle kõrvalt asus ta põllumajandusega tegelema. Koos abikaasa Anneliga võeti loomad ja hakati köögivilju kasvatama. „Sellest ajast alates on turul käidud,” räägib Urmas. Ent palgatöö hakkas talupidamist piirama. Kahte jumalat korraga teenida ei saa ning Urmas otsustas keskenduda talule. „Ise tahad oma asja teha, siis rohkem ei jõua,” põhjendab ta.

Urmas on talus kasvatanud mitut sorti marju ja köögivilju ning loomigi. Talus on peetud sigu ja kasvatatud nutriaid.

Vahepeal muutus vaat et põhitoodanguks maasikas, neid kasvatas Urmas 20 aastat. Tema sõnul on maasikaturg praeguseks nii ära solgitud, et tema seal enam osaleda ei taha. Pikki aastaid võitles ta oma koha eest Pärnu turul, küsides kvaliteetse toodangu eest kuni poole kõrgemat hinda. Kui teised maasikamüüjad panid oma kauba letti kahe ja kolme euro eest, siis Kiviniidu talu saak oli müügis hinnaga 4 eurot kilo ning keskpäevaks oli kaup ikka otsas. Need olid teadlikud kliendid, kes oskasid hinnata kvaliteeti ja olid nõus selle eest rohkem maksma. Vahepeal laius Kiviniidu maasikapeenar suisa 0,8 hektaril. Siis sai Urmasel villand. „Ei tahtnud enam müüa teiste müüjate võltssiltide kõrval, minu aeg maasikaid kasvatada sai lihtsalt täis,” põhjendab ta. Maasikad nõuavad palju tööd, seetõttu ei tasu neid ka odavamalt müüa.

Tomatitest kirju kasvuhoone

Praegu on Kiviniidu talu üks peamisi tooteid tomatid: kahes suures kasvuhoones kasvab sadu taimi. „Igal aastal otsime uusi sorte,” lausub Urmas. Aastate jooksul on ära proovitud oma sadakond sorti kirsstomatitest kuni suurte lihatomatiteni välja. Läinud aastal oli 46 sorti ja kui tomatid valmisid, kirendas kasvuhoone viljadest nagu kaleidoskoop. Värve on igasuguseid: rohelist, kollast, kirjukollast, tumedat, pruuni. „Tumedatel tomatitel on sarnane maitse. Kollased, rohelised, punased on aga kõik oma erilise maitsega,” kirjeldab Urmas.

Ka perenaise jaoks pole töö tomatidega kerge. „See on igapäevane töö hommikust õhtuni: siduda, võrseid murda ja lehti eemaldada. Kui on palav suvi, nagu mullu oli, siis seda tööd saab teha ainult hommikupoolikul või õhtul, sest päeval küündib temperatuur kasvuhoones 50 pügalani ja see pole inimesele jõukohane.

Kiviniidu talu kaubavalik on rikkalik: aeduba, põlduba, aedseller, sibul, redis, paprika, tšilli, basiilik, kapsas, peet, kurk, kõrvits, suvikõrvits, pastinaak ja loomulikult kartul. „Kartulit oleme koomale tõmmanud. Tomatit ei saa suurendada, pigem vähendada. Kapsakasvatust ei saa ka suurendada,” räägib Urmas. Kasvatada tasub tema sõnul kõike, aga tuleb leida õige mõõt.

Kõige raskem aeg on taluniku jaoks kevad, kui uut toodangut veel ei ole, aga väljaminekud on suured. Niipea kui kevadel esimesed viljad või taimed valmivad, hakkab Urmas Tallinna vahet sõitma. Pärnu turust on ta loobunud. Tallinna Keskturg on märksa rahvarohkem ja ostjaid jagub. Augustist septembri lõpuni, kui tomateid ja muud kaupa on kõige rohkem, käib ta turul ka reedeti ja pühapäeviti, mis tähendab nädalas mitu korda Tallinna ja kodu vahet sõitmist. Tallinna-Pärnu maantee on tal selge nagu viis kopikat. Selle maantee läbimine pole lihtne, sest see on oluline transiidikoridor Tallinna sadama ja Euroopa vahel. Mõnikord on siin veok veokis kinni. Vahel võtab sõit kodu ja keskturu vahel aega koguni kolm tundi.

Niipea kui kevadel esimesed viljad või taimed valmivad, hakkab Urmas Tallinna vahet sõitma. Pärnu turust on ta loobunud.

Reedeti on ta õhtul koju tagasi sõitnud, et värske kaup peale laadida. Laupäeva varavalges sõidab ta Tallinna poole tagasi, ööbib kesklinnas elava tütre juures ja pühapäeval on jälle turul. Sel ajal on kodused tööd rohkem abikaasa kanda. Laupäev on aga alati kaupmehe jaoks kõige viljakam. „Teised on poolikud päevad võrreldes laupäevaga,” selgitab Urmas.

Kui sügisene kiire hooaeg läbi saab, müüb ta edasi porgandit, kartulit, kaalikat ja pastinaaki, mis salves kenasti säilivad. Talviti ta igal laupäeval turul ei käi ja kliendid teavad seda. Küll on üks kaup, mida ta aasta läbi pakub – vabalt peetavate kanade munad. See on kuum kraam, mida viiakse ka otse kodust ära.

Mure Rail Balticuga

Urmas on üks nendest talunikest, kelle valduse Rail Balticu liiprid enam-vähem pooleks lõikavad. Urmase kodumaja juurest jääb raudteeni sadakond meetrit.

Ta on avaldanud soovi maatükk välja vahetada, aga pole rahuldavat vastust saanud. Elamuga samale poole raudteed jääv ligemale viiehektarine RMK metsatükk plaanitakse jaotada asendusmaaks veel mitme maad kaotava omaniku vahel. Sel juhul hakkab teiste maale viiv tee hoopistükkis Kiviniidu õue lähedalt kulgema. See aga tähendab, et omaette olemise võlu kaob ära, sellest on Urmasel kahju. Ta ootab väga inimlikku suhtumist ja tema soovidega arvestamist, kuid seni pole ta seda tundnud. „Tegelikult ei kujuta keegi ette, kuidas raudtee hakkab elukvaliteeti selles piirkonnas mõjutama,” ütleb Urmas.

Kiviniidu talus elavad lisaks kanadele ka pardid.
Kiviniidu talus elavad lisaks kanadele ka pardid. Foto: Tiit Efert
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles