Vaba mõte. Kas sa ikka saad aru, mida su laps tarbib?

Kaks tüdrukut, välimuse järgi pakkudes 13-14-aastased, kõndisid mööda tänavat. Neil oli juhtmeta kõlar, kust tuli muusika. Räpplugu, milles kirjeldati nilbelt, kus, mis asendis ja kui suurega. Sõnadest jooksis läbi «shorty», mida tänapäeval kasutatakse peavooluräpis igasuguse «kabeda tüki» kohta, aga mis vanasti tähistas slängis väga noort inimest.

Ma ei ole vaga inimene, ausõna. Vaatasin lapsepõlves ära nii mõnegi vägivaldse filmi, sobivas kohas räägitavast rumalast naljast ma ära ei ütle ning elu jooksul olen õõtsunud igasuguse muusika järgi. Lapsi mul veel pole, nii et isaks olemise südamevalu tunnen ehk kunagi tulevikus. Aga sellel hetkel neid tüdrukuid vaadates trügis mulle pähe küsimus: «Kas asi on minus või pole see, mida ma praegu näen ja kuulen, õige?» Kujutasin ette, kuidas üks neist lastest astub koduuksest sisse nii, et seesama lugu mängib. Kuidas teda ootab ema, kel pole ehk inglise keelega kuigi hästi. Ja kuidas too tütrega semutseda püüdes ütleb: «Mulle meeldib kah räpp!»