Nädala kaja: lõpuks võidab ikkagi headus
29. juuni 2019, 00:00
Neljapäeva õhtul alustas teekonda Ameerikasse kahe- ja poolekuune rasket lihashaigust põdev Annabel. See väike tüdruk on meie laps: kõikide eestlaste headuse vili. Lühikese ajaga ajalugu teinud tirtsu reis teisele poole ookeani annab lõpliku vastuse sellele, kas ühel hetkel saab Annabel öelda täie veendumusega, et eestlased on tegelikult soe ja kokkuhoidev rahvas. Seni, kuni täit selgust pole, usume, et kindlasti saab.
Eestlane ei ole teisele eestlasele hunt ega pea kaasmaalast ka lemmiktoiduks. Sellele saime kinnitust lõppeval nädalal, kui Rakveres tulekahjus kodu kaotanud pere heaks algatasid perepoja sõbrad kiiresti mitu toetusaktsiooni. Lisaks lihtsalt rahakorjamisele on noortel kavas heategevuslik kontsert ja muud ettevõtmised.
Isegi tavalisele metsaelukale, Sindi paisust päästetud noorele võsavillemile on kaasa elanud tuhanded eestlased. Lootes ikka, et hunt ühel hetkel elusa ja tervena üles leitakse. Ja kui ei leitagi, kui ei leita ka hukkunud looma mitte, siis tahaks mõelda, et hallivatimehel õnnestus vangistusest ehk kaelavõrust mingil kombel vabaneda ja tal on võimalik oma hundielu täisväärtuslikuna vanadusse veeretada.
Aga kui olukorda saab parandada, tuleb seda teha ja mitte norutada. Kui aga parandada ei saa, ei maksa sellegipärast norutada.
Kui inimene saab täiskasvanuks, lõppevad muinasjutud justkui otsa. Saabub kainestav hommik, tabab reaalsus oma kohustuste, murede ja painetega. Me ei usu enam muinasjuttudesse, ning kui küsida täiskasvanuilt, millest nad unistavad, siis tundub, et justkui ei julgetagi unistada. Raha, tervis, head suhted, kindel töökoht – need on argielu, aga mitte unistused. Unistamiseks tuleb aga võtta aega ja julgust, sest siis alles saabub teadmine, et muinasjutud ei ole kuhugi kadunud ega otsa lõppenud.
Muinasjutus elame iga päev: ka raamatukaante vahel võidab kuri lohe ajuti häid haldjaid, hukkub printsess või saabub igavene pimedus kuningriigi kohale. Näib, et kõik on läbi. Tavaelus laseme sel hetkel nina norgu. Aga kui olukorda saab parandada, tuleb seda teha ja mitte norutada. Kui aga parandada ei saa, ei maksa sellegipärast norutada.
Headus võidab niikuinii. Öelgu kibedad netikommentaatorid või muidu pröökajad, mida tahes. Püüame aru saada: ehk lasub just nende muinasjutumaailma kohal parasjagu pimedus. Ehk on pimedus neile tuppa pugenud, naha vahele ja hinge. Aga kui teada, et ümberringi on hulk häid inimesi, et ühel hetkel haarab kangelane vaheda võlumõõga ja tapab lohe, hakkab päike taas särama.