Kogemustega tantsupeoline Sirje: kaua võib vanainimene seal keksimas olla

Rahvatantsija Sirje Vilbaum.

FOTO: Raul Mee / Mollusk Media

Sirje Vilbaum (68) osales oma esimesel tantsupeol 1970. aastal, pärast seda, pole ta ühtegi tantsupidu vahele jätnud, mis teeb temast ühe staažikama naistantsija tänavusel peol. 

Sirje tantsuhimu on saanud alguse kodust. Ta vanemad tegutsesid rahvamajas: isa mängis puhkpilli ja ema laulis kooris. Ja siis pandigi Sirje rahvatantsurühma. Põhi- ja keskkoolis tantsurühma peole ei viidud. «Võimalik, et rühm oli nõrk,» selgitas Sirje. 19-aastasena leidis Sirje naistantsurühma ning siis tuli ka kohe peale 1970. aasta tantsupidu.

Ta mäletab oma esimesest tantsupeost vähe. Näiteks tegid naised proovi ETKVLi staadionil, mis nüüdseks on maju täis ehitatud. Rühmaga õmblesid nad endale ka ilusad treeningkleidid, kus oli selga natukene näha. «Tantsupeol me treeningkleiti ei kandnud, seal olid meil seljas Pärnu-Jaagupi rahvakleidid.»

Sirjel on olnud aastate jooksul kõigest kolm õpetajat. Nimelt oli ta esimene õpetaja Olga Kallas, pärast läksid nad terve rühmaga Tuisulisse, kus õpetas neid Salme Valgemäe. Seal Sirje tantsis 10 aastat, kuniks õpetaja Valgemäe ütles 1985. aasta tantsupeol, et ta enam ei jaksa. «Eks tal juba vanus ka oli,» kommenteeris Sirje. Pärast seda liitus Sirje Pelgulinna Rahvamaja naisrühmaga, kus ta on tantsinud juba 33 aastat.

«Kõik tahavad ju tantsida. Eriti naised.»

FOTO: Raul Mee / Mollusk Media

Võrdluses tantsupeo algusaegadega ütles Sirje, et pidu on läinud rahvuslikumaks. «Lenin on ikka olnud, tollal lihtsalt pidi nii olema,» meenutas Sirje, kuidas korraldati laulu- ja tantsupidusid Lenini auks või temanimeliste organisatsioonide auks. Enam ei ole ka vennasrahvaste tantse: «Nüüd ei pea vahetama rahvariideid punaste hõlstide vastu ja tantsima vene tantse.»  Tantsupeo üks lõpp-joonistest on alati olnud- Eesti kaart. Ja samuti tuleb sellel aastal väljakule tants «Targa rehe all,» mida Sirje tantsis ka 1973. aasta tantsupeol. Samuti ei mäleta Sirje, et tollal oleksid olnud õudsaid kojujäämisi nagu nüüd on: «Kõik tahavad ju tantsida. Eriti naised.»

Kogunevad aastad hoogu maha ei võta

Sirje oli kindel oma mõtetes, et 2014. aasta tantsupidu jääb tema viimaseks. «Jõudis pensioniiga kätte ja mõtlesin, et aitab küll. Kuid siis tuli naistepidu ja siis turgatas teine mõte, et kuidas ma ei lähe tantsima,» ütles Sirje. Pärast naistepidu mõtles ta uuesti, et rohkem tema ei tantsi, ent siis tuli kutse Peterburi tantsima minna ning ka sellest ei suutnud Sirje ära öelda. «Lööd ennast üles, meigid näo ära ja oledki valmis.»

Peterburis tantsitud, mõtles Sirje taas, et aitab. Siis tuli tal ka põlveliigese vigastus. «Käisin meniskivigastuse operatsioonil ja pärast seda ütles mulle arst, et rahvatantsu ei tohi enam,» rääkis Sirje. Tema põlv oli väga haige ning ka arst ei andnud lootust, et ta saab tantsupeole minna. «Ma kartsin, et ma sellel aastal ei pääsegi tantsupeole. Lasin isegi kalli süsti teha, et sellel tantsupeol osaleda.»  Sirje ütles, et sellel tantsupeol ja just viimase tantsu lõpus, kui nad teineteist kallistavad, tulevad talle kindlasti pisarad silma, sest ta teab, et see on tema viimane tantsupidu. 

«Mul käis sellel aastal sisemine võitlus. Ma ausalt olen endaga kaua võidelnud - see on minu viimane tantsupidu,» kinnitas Sirje ja lisas, et ka rühmal on vaja edasi areneda, siis vanemad peavad ära minema. «Kaua võib vanainimene seal keksimas olla,» ütles Sirje ja lisas, et talle tundub, et ta ei sobi enam lavale.

Naisrühma tantsuvõlu

«Miks ma olen jäänud tantsima? Sest see on kihvt,» vastas Sirje ja ta leiab, et kui tantsitakse kogu hingega, siis see on lihtsalt fantastiline kogemus, mida ei saa sõnadesse panna ka kümnete aastate pärast. Tema lemmikud tantsud on «Targa rehe all» ja «Viire takka,» kuna need tantsud on aeglased, siis tantsija saab ennast väljendada. Aeglast tantsu on palju raskem tantsida ilusti, kuna sa pead kõik poosid lõpuni välja vedama. «Meie tants «Oti rattad,» ma tantsin selle ära, kuid tunnen, et see on täielik rabistamine,» kirjeldas Sirje. Ta leiab, et naiste tantsud on alati kõige ilusamad. Eriti ilusad on lõpu joonised. Tema lemmik sammud on aga voorsamm ja labajalg. «Lemmik samm oleneb sellest, millised numbrid sul passis on,» ütles Sirje, kuna aastatega on sammud ka muutunud.

«Miks ma olen jäänud tantsima? Sest see on kihvt»

FOTO: Raul Mee / Mollusk Media

 «Naiste tants on alati kõige ilusam. Seal on juba kõige ilusamad lõpp-joonised,» selgitas ta. Sirje on viimastel aastatel käinud tantsutrennis kaks korda nädalas ning enne ülevaatust kaks korda nädalas, kuid siis on trennid kaks tundi pikad. Tantsusammud jäävad meelde treeningsaalis.

Sellel korral on naisrühmal võimalus ka tantsida «Tuljakut». Eelnevatel aastatel on nad olnud väljaku ääres ja õõtsunud kaasa. «Kui sa lihtsalt õõtsud, siis see on igav. Sellel korral on meid lõpuks tantsima pandud.» Naisrühmadele anti koju kaasa ka videod, et nad saaksid kuiva trenni kodus teha ja et «Tuljak» meelest ei läheks.

Tantsupeo suured trennid toimuvad pea nädal enne suuri kontserte. «Kiidan naisrühmi, sest meil pole kunagi nii olnud, et õpetaja oleks meid pärast tunde jätnud,» ütles Sirje. Liigijuhil on igal päeval kindel kava, mille tantsijad peavad selgeks saama ning need, kellel päeva lõpuks tants selge pole, neile öeldakse uus aeg, millal nad terve kategooriaga trenni teevad. «Naised on ju naised - korralikud, pole platsilt minema jooksmist ja kuulavad,» ütles ta ja lisas, et naisrühmad on isegi varem ära saanud proovidest.

Sirje on praeguses tantsurühmas tantsinud 33 aastat ja ütles, et tantsijatel on omavahel väga hea sõprus. «Me oleme ühte nägu läinud,» rääkis ta ja lisas, et osades asjades nad rühmaga isegi mõtlevad samamoodi. Ka käivad nad teineteise juubelitel.

Üle 30 aasta kestnud rahvarõivad

Sirje sai oma rahvariided 1988. aastal, ja kogu komplekt on valmistatud käsitööna. Suure imestusega peseb ta oma rõivaid pesumasinas: «Meie mulinee ei kaota värvi pesumasinas. Täpselt samad värvid, mis olid siis, kui me need saime.»

Rahvariided sai nende rühm tänu sellele, et nad osalesid ühes projektis, mis andis n-ö toetusi, ning siis telliti kuusteist rõivast. «Kui see projekt lagunes, siis ostsime võileivahinna eest need päris endale,» rääkis Sirje. Ta sai päris omale riided 400 krooni eest. Uued tulijad tellivad endale sarnased rahvariided, kuid need on kergemad. «Ma arvan, et tantsupeol peavad olema ikka päris rahvariided, kuid need ei pea olema sama rasked.»

Tagasi üles