/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/12125699t1h4a8d.jpg)
Meie koolis, siis praeguses Saaremaa ühisgümnaasiumis, toona Kingissepa-nimelises I keskkoolis oli mitu salapärast ruumi. Üks niisuguseid ruume oli poiste metallitööklass esimesel korrusel. Avar saali moodi ruum täis masinaid, kus alati hõljus raua ja õli lõhn, nagu vanas autotöökojas. Uksest möödudes võis kuulda, kuidas undasid treipink ja frees ning haamer vastu alasit kolksus.
Ühel päeval kogunesime nimelt selles ruumis ootamatult pidulikuks hetkeks. Mina olin esimene, kelle ärevus tasutud sai. “Korv on NN-punktiga jalgrattalubade omanik!” Iseloomulik vastuvaidlemist mittekannatav enesekindel tämber kuulus Väino Pajule, meie tööõpetuse õpetajale, kes oli sobivas eas õpilastele korraldanud jalgratturikursused, mille kulminatsiooniks oli eksam ja lõppakordiks lubade väljajagamine. Ma ei mäleta, et 16-aastaselt passi kätte saades oleksin ligilähedaselt taolist ülevust tundnud.
Jalgratta juhiluba! Ma ei mäleta, et miilits oleks nende olemasolu eriti kontrollinud, aga minu unistuseks oli saada endale mopeed ja arvasin (õigesti arvasin!), et sooritatud rattaeksam vähendab ka mu vanemate muret selle pärast, et poisil saab olema mootorsõiduk istumise all. Mäletan, et kiletasin dokumendi hoolikalt ja kandsin seda alati kaasas. Lihtsalt uhkuse pärast. Tundsin isegi teatavat solidaarsustunnet autojuhtidega. Eks olin minagi nüüd juht, lugenud läbi liikluseeskirja ja lahendanud teste.
Võib-olla kunagi elame (või elavad meie lapsed) keskkonnas, kus liiklusseadust pole. Kus ainsateks reegliteks on hoolimine ja kaasliiklejaga arvestamine. Kus on elementaarne, et peetakse silmas nõrgemat ja aeglasemat. Selles maailmas on suuremad sõidukid isejuhtivad. Inimesele jääb kergliiklus. Aga praegu elame siiski veel ajas, kus liikluskorraldusvahendite tundmine tagab liikluse toimimise ja turvalisuse.
Võib-olla kunagi elame (või elavad meie lapsed) keskkonnas, kus liiklusseadust pole. Kus ainsateks reegliteks on hoolimine ja kaasliiklejaga arvestamine.“
Tallinna tänavusuvine moeröögatus on elektriline tõukeratas. Nimelt hakkasid kaks ettevõtet, Bolt ja Citybee niisuguseid välja rentima. Kaherattaliste paadunud fännina olen seda ka ise proovinud. Imelihtne! Tõukad hoogu, vajutad nuppu ja veered. Ka vanem inimene saab hakkama.
Praeguse liiklusseaduse järgi on tõukerattal liikuja jalakäija. Tõenäoliselt peetakse elektrilist tõukeratast rohkem mänguasjaks, aga de facto on see mootorsõiduk. Renditav sõiduk suudab arendada kiirust 25 km/h. Ratas, mida mina proovisin, oli veidi suurem, ja liikus koguni kuni 40 km/h.
Sõiduvõtted, nagu kiirendamine, pidurdamine ja pöördetehnika, saab kähku kätte. Ent suurim mure, mida olen märganud, on puuduvad liiklusteadmised. Päästsin kesklinnas äkkpidurdusega ühe inimelu, kui nooruk oma tõuksiga mu autole lauspunase fooritulega ette sõitis. Klapid muidugi peas. Näen pidevalt oma ühesuunalises kodutänavas, kuidas sõidetakse vastassuunas mööda sõiduteed. Kõnniteedel on ohus väikelapsed.
Minu meelest näitab see veel kord, kui oluline oleks, et iga haridussüsteemist läbikäiv õpilane saaks mingigi liiklusõpetuse. Ka juhina, ning jalgratturi koolitus on selleks ideaalne. Müts maha nende koolide ja õpetajate ees, kes taolisi asju korraldavad!
Viimasel ajal on juhtimisest palju räägitud ettevõtete tasandil. Nordical ja Baltikal on uued juhid. Investorid nõuavad kompetentsi. Valeotsuste eest kannab äris vastust omanik, kahju on rahaline. Ent liikluses on juhtimisvigade tagajärgedeks vaimsed ja füüsilised traumad.