Poeetiliselt nostalgiline kriminaalsus

Leonardo Padura, «Laitmatu minevik». Foto: Toleedo Kirjastus

See kõlab nagu poeesia: «Läbi kauge hämu nägi ta iseennast otsekui süüdlasliku patukahetsejana tualetipoti ees põlvitamas ja päästmas paisu tagant valla kibedaid merevaigukarva oksejugasid, millel ei paistnud tulevat lõppu.»

Leonardo Padura krimiloo «Laitmatu minevik» peategelane on elust tülpinud politseiuurija Mario Conde, keda kohtame kohe raamatu alguses tuumapohmaka seisundis. Kuid asu mehikesele ei anta, sest üleöö on kaotsi läinud tööstusministeeriumi impordi- ja ekspordiettevõtte juhataja Rafael Morin. Kuna kadunu on kommunistliku Kuuba võimuladvikusse kuuluv mees, tuleb uurijal aspiriin sisse võtta, kohv peale kallata ja tegutsema asuda.

Olukorda komplitseerib asjaolu, et Morin ja Conde on vanad koolikaaslased ning praegune proua Morin oli kooli ajal uurija poolsalajane ihalusobjekt. Pärast pidu kaotsi läinud Morin tundub aga nii hea ja tubli mees olevat, et selline lihtsalt ei saa aus inimene olla.