Jubeda õõnsa kõlaga “huu-hu, hu-huu”

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Kaelustuvi on hästi äratuntav kaela küljel oleva valge laigu ja tiiva valge eesserva järgi. Sabapealne on tal seljaga ühtmoodi sinakashall, pugu ja rind hallikasroosa.
Kaelustuvi on hästi äratuntav kaela küljel oleva valge laigu ja tiiva valge eesserva järgi. Sabapealne on tal seljaga ühtmoodi sinakashall, pugu ja rind hallikasroosa. Foto: Karl Adami

Paarteist aastat tagasi, kui alustasin looduse tundmaõppimisega, jagus üllatusi pea igasse metsaskäiku. Eredalt on meeles üks juulikuu uduvihmane pärastlõuna, mil liikusin mööda rohetavat rohuvälja, ajades lendu põldlõokesi ja sookiure. Siis aga võpatasin, sest metsast kostus jubeda õõnsa kõlaga “huu-hu, hu-huu”.

Algaja loodushuvilisena asusin kerge hingevärinaga salapärast lindu otsima. Metsas ragistades ja vaevaliselt helitekitaja suunas liikudes keerles mul peas mõte kakust. Jõudnud uhhuutajani, olin ma ühest küljest üllatunud ja teisest pettunud, sest kakust polnud märkigi. Lehekardina tagant vaatas mulle kahtlustava pilguga otsa hoopiski meigas.

Kaelustuvi, keda on kutsutud meikaks ja kuusetuvikski, on kodutuvist märgatavalt suurem ja umbes poolteist korda raskem, kaaludes keskmiselt pool kilo. Kaelustuvi on hästi äratuntav kaela küljel oleva valge laigu ja tiiva valge eesserva järgi. Saba­pealne on tal seljaga ühtmoodi sinakashall, pugu ja rind hallikasroosa. Kaelustuvil on õõnsalt kumisev ja sügav hääl, mis aprilli- ja maiõhtutel üsna kaugele kajab. Seda kuuldes võib vabalt hakata uskuma metsakollidesse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles