Postimehe aruanne: järjekordne draama. Seekord võimalikult piinarikas
18. juuli 2019, 22:07
/nginx/o/2019/07/18/12379488t1h9d36.jpg)
Kui Nõmme Kalju jalgpallurid suutsid teisipäeval Meistrite liigas end vägeva lõpuspurdiga teise ringi vinnata, siis Tallinna FCI Levadia koges täna õhtul Euroopa liigas võimalikult valusat langemist.
Taas draama, nüüd kurb. Mäletame veel väga värskelt, kuidas Kalju Põhja-Makedoonias esimesel üleminutil võitva värava lõi. Levadia jättis koduses Lillekülas peetud duellis Islandi meeskonna Stjarnaniga samuti 2:1 tabamuse skoorimise 89. minutile. See tõi lisaaja, kus võõrustajad armutult surusid ning kapten Dmitri Kruglov 105. minutil edasipääsu taganud penalti realiseeris.
Kui juba näis, et Levadia saab preemiaks kaks duelli Hispaania klubi Espanyoliga, siis sedapuhku osutus lõpp armutult ja võimalikult piinarikkaks. Tiksus kohtuniku antud kahest lisaminutist viimane, kui Brynjar Gudjonsson nurgalöögi järel otsustava palli Sergei Lepmetsa valdustesse suskas.
Esiründaja Ossipov. Kui manate silme ette füüsiliselt ning seega standardolukordades ja õhuvõitlustes võimsa Islandi koondisse, mõjub ehk üllatavalt, et Levadia lõi suurimad ohud just sel moel. Peategelaseks kerkis keskkaitsja Jevgeni Ossipov. Kui tema esimene üritus peatus Stjarnani väravajoonel, siis 17. minutil saatis 32-aastane venelane pärast järjekordset nurgalööki mänguvahendi külmavereliselt sihile.
Pärast puhkepausi muutus Levadia ohtlikumaks ka palli mööda maad liigutades. Kuid et Islandil skoorinud esiründaja Nikita Andrejevi löögid vihisesid seekord napilt mööda, võttis Ossipov võrgu sahistamise veelkord enda kohuseks. Kiiduväärse eeltöö tegi ta 89. minuti teisele tabamusele vahetusest sekkunud äsjane täiendus Erick Moreno.
Levadia lubas endale kaks nõrkushetke. Vaid kaheksa minutit pärast avaväravat andis paremkaitsja Igor Dudarev Hilmer Arni Halldorssonile palli edasi söötmiseks lubamatult vabadust. 122. minuti saatuslikuks hoobist oli eespool juba juttu… Võib öelda, et sellised väravad on alati õnne – või siis ebaõnne – küsimus, ent samas: Levadial oli varem võimalusi skoori veelgi kasvatada.
Pöördunud saatus. Levadia oli nii lähedal mitmel põhjusel magusale triumfile. Espanyoli kodumurule toomine on üks tegur. UEFA solidaarsustoetuse 240 000 eurolt 500 000-le kergitamine teine.
Kuid kindlasti olulisim oli terendanud teadmine, et kahe viimase aasta põrumine sai peaaegu ületatud. Siis langes Levadia samuti Euroopa liigas Iirimaa klubide Cork City ja Dundalki käe läbi. Nüüd jäädi jõukohasele vastasele esimesel takistusel aga taas alla.
Peatreener Aleksandar Rogici personaalküsimus on omaette teema. «Igas klubis kaasneb treeneritööga teatav surve. See on normaalne, sest igal klubil on ambitsioonid. Aga mingit erilist survet ma praegu isiklikus plaanis küll praegu ei tunneta,» lausus serblane enne mängu.
Vaid Levadia peremees Viktor Levada teab, kas nii lähedale tulnud, aga ometi saamata jäänud edasipääs maksab eile platsi ääres äärmiselt emotsionaalsele Rogicile töökoha või mitte. Eks elu näitab.
Napid jõud. Fakt, et nelja põhimehe algkoosseisust puudumine nõrgestas Levadiat. Igor Žurahhovski, Juri Tkatšuk ja Mark Oliver Roosnupp jäid laatsaretti, Markus Jürgenson sekkus alles vahetusest. Jürgensoni asendanud Dudarevi prohmakast oli juba juttu. Keskväljatriot paiganud Marek Kaljumäe, Rasmus Peetson ja Kirill Nesterov ei mänginud halvasti, ent väikegi kvaliteedilangus saab sellistes mängudes – eriti nii pingeliste lõppudega – sageli määravaks.
Ühelt poolt võib ju rõõmustada, et viis minutit enne lisaaja lõppu sekkunud Artjom Komlov tegi vaid 16-aastasena eurodebüüdi. Ent samas: kas on see ikka õige aeg ja koht, kui jutt käib Eesti mõistes absoluutsest tippklubist?