Tallinn 800: kuidas vene käsitöölised vanadele eestlastele helmeid tegid (1)
/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
20. juuli 2019, 10:30
Vanalinna vaiksest põiktänavast leitud venepärased muistised viitavad võõramaa päritolu käsitöölistele ja nende suhtele pärismaalastega, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Vanalinna põhjaosas asuv vaikne Sulevimäe umbtänav ei jäta mööda jalutajale muljet, et selles piirkonnas võiks asuda midagi ajalooliselt erakordset. Siinsed majad on valdavalt uued: 19. sajandi telliskivihoone vastast leiame nõukogudeaegse trükikoja asemele 2004. aastal püstitatud vanamoelist välimust imiteeriva fassaadiga uue korterelamu. Mitte midagi ei viita sellele, et kõnealune nurgake kujutas endast 13.–14. sajandi Tallinnas muust linnaelust eraldatud sopikest, kus pesitsesid need, keda linnarahvas pidas rohkem võõraiks kui omadeks.
Ometi on just ajaloolise erilisuse tõttu siinsele alale korduvalt kõrgendatud tähelepanu pööratud lootuses, et arheoloogilised leiud aitavad tõestada kirjasõnast välja nopitud infot keskaegsest vene kirikust ja kaupmehehoovist. Need püüdlused kandsid lõpuks vilja 2003. aasta hilissuvel, kui päästekaevamised Sulevimägi 4/6 kinnistul tõid päevavalgele esimesed ainelised kinnitused vene asustuspesast Tallinnas. Kuigi õigeusukirikut ei leitud, on kogutud leidude seas arvukalt esemekatkeid, mis sobivad rohkem Loode-Vene keskustesse kui ühte tüüpilisse hansalinna. Niisiis asus Sulevimäel klindi serval hiljemalt 13. sajandi keskpaigast vene kaupmeeste väike kogukond.
Tavaliselt nähakse vene asustust keskaegsel Liivimaal suhteliselt suletuna, see tähendab, et Loode-Vene taustaga inimesed järgisid päritolukohast kaasa võetud kombeid ning kasutasid kodumaalt tuttavaid tarbeasju. Nii ka Sulevimäel, kus näiteks lõviosa 13.–14. sajandi olmekeraamikast vastas Peipsi-taguse ala anumatele, mida mujal Tallinna arheoloogiliste leidude seas peaaegu ei kohtagi.
Ent osa Sulevimäe n-ö klassikalistest loode-vene savinõudest nägid tavapärastest teistmoodi välja. Paljud nõukillud olid kaetud tüseda glasuurikihiga, mis on täiesti ebatüüpiline tolle aja slaavi keraamikale; küll aga valmistati glasuuritud savinõusid massiliselt Põhja-Saksamaal ja Lõuna-Skandinaavias. See omakorda pani mõtlema, et järsku oleme sattunud kohale, kus kohtusid eri taustaga käsitöötehnoloogiad: ühelt poolt lihtsad vene potid, mida mingil põhjusel hakati läänepäraselt kaunistama. Oletusele tundus esmapilgul olevat ka veenev kinnitus, sest osa glasuuritud, kuid tootmispraagina tõlgendatavaid katkeid kuulus üsna üheselt lääneeuroopaliku kujuga kannudele. Läks pool tosinat aastat, enne kui selgus, et senine tõlgendus on väär ning tegelikult peegeldavad leiud ikkagi tükikest iseloomulikku vene käsitööd.
Huvitaval kombel peitus seletus ühe teise Liivimaa linna vene diasporaa materiaalses kultuuris – keskaegse Riia arheoloogilises aineses. Nimelt sisaldab Sulevimäe leiukogum mõningaid eripäraseid esemeid, mis jäid esialgu väärilise tähelepanuta. Need on paarkümmend tüseda savikausikese katket, millest valdav enamus oli kaetud glasuurikihiga. Vaid üks kausike oli säilinud tervikuna ning tänu Riia samasugustele esemetele (ILL 2), kuid eriti nendega seotud tuhandetele kaasleidudele,[i] selgus tegelik põhjus, miks tüüpilised vene potid on kaetud ebatüüpiliselt glasuurikihiga. Tuli välja, et kausikeste näol on tegemist sulatustiiglite ehk kupellidega, mida kasutati erksavärviliste klaaspärlite valmistamiseks vajaliku klaasimassi sulatamiseks. «Glasuuritud» vene potid olid helmetootmise kõrvalproduktid ning Sulevimäelt leitud kolmkümmend pisikest klaashelmest ehk kudrust jäid tahtmatult sadade glasuuriga potikildude varju.
Iseenesest ei ole üllatav, et just venelased valmistasid väikseid klaaspärleid, sest selle käsitööharu ajalugu küünib näiteks Novgorodis vähemalt 10.–11. sajandini ning karusnahkade eest maksmisel kasutati helmeid Venemaal veel 17. sajandil. Märksa enam paneb ehk imestama, vähemalt praeguse uurimisseisu juures, et helmeste valmistamine võis keskaegsel Liivimaal olla Loode-Vene käsitööliste monopol – seni on sellele viitavaid käsitööjälgi leitud ainult kolmest kohast ning kõik leiukohad on üheselt seostavad vene asustusüksustega. Sulevimäe ja Riia 13.–14. sajandi leidude kõrval on samasuguseid ja -aegseid praaktooteid saadud ka Tartu botaanikaaia arheoloogilistelt kaevamistelt, mis tõid samuti päevavalgele hansalinna äärealal asunud keskaegse vene kogukonna asuala. Seega tegutsesid Liivimaa kolmes suuremas kaubalinnas vene kaupmeeste kõrval ka käsitöölised, kelle kätetöö ei olnud mõeldud vaid oma väikese kogukonna silmailuks.
Kui aga vaadelda Tallinna vanalinnast ja eeslinnadest kogutud arheoloogilisi leide, siis on selliseid kirjusid helmeid linnaruumis üpris kasinalt. Üksikuid leide tuntakse Sauna tänavalt, mõned pärlid on saadud Aida tänavalt, lisaks üks kaelakee Niguliste kiriku läheduses asunud matusest. Enim on värvilisi kudruseid kogutud Raekoja platsist, kust on muuseas avastatud ka üksikuid Sulevimäe glasuuritud pottidele omase pealispinnaga nõukilde – küllap leidsid nii helmed kui ka mõned erksavärvilise kattega anumad tee müügiputkasse. Ent kui linnaelanike ehtekultuuris näib sääraste kirjude pärlite roll väike olevat, siis kelle jaoks neid valmistati? Ainult esemete väiksusega nende tagasihoidlikku leidumust põhjendada ei saa, ajend peab peituma kusagil mujal. Sama on üldjoontes täheldatud ka Tartu ja Riia puhul.
Vastuse leiame linnadest kaugemale vaadates. Nii on helmed tavalised leiud muinasaja lõpu ja keskaja külakalmistutel, kus neid kohtab väga erisugusel kujul ja kasutusviisil.[ii] Klaaspärlid võisid olla osa helmekeest, kuid neid kasutati ka pealisriiete tikandeis ja peakatete kaunistamiseks. Viimased võisid naistel ja lastel olla nii argi- kui ka pidupäevases kasutuses, kuid helmestega kaunistati samuti suririideid või -pärgi. Peale selle võisid helmed matustesse sattuda hauapanuse või amuletina. Pole ka võimatu, et sarnaselt Loode-Venemaaga võidi ka siinsetes maapiirkondades kasutada klaashelmeid maksevahendina. Seega seostuvad klaashelmed rohkem maarahva ainelise kultuuri kui linnainimesele omase ehte- ja riidekraamiga.
Niisiis võib Sulevimäe kudruste puhul oletada, et sealsete vene käsitööliste tehtud helmed olid tõenäoliselt mõeldud eelkõige müügi- või vahetuskaubaks maapiirkondades. Samas tekib küsimus, kuivõrd menukad helmed Põhja-Eesti külades ikkagi olid, sest kollaseid, rohelisi ja siniseid pisihelmeid on tunduvalt enam leitud keskaegse Tallinna majanduslikust tagamaast oluliselt kaugemale jäävatelt aladelt. Nii kuulusid kirkad kudrused esmajoones 13.–15. sajandi liivlaste ja latgalite rõivaste juurde, kuid neid leidub arvukalt ka Lõuna-Eesti keskaegsetest külakalmetest pärit helmekeedes. Ent nagu näitavad Raekoja platsilt leitud kümned kudrused, olid Loode-Vene taustaga värvilised klaaspärlid siiski minev kaup ka keskaegse Tallinna südames – ostjaiks nii linna elama asunud eestlased kui ka siia sattunud maarahvas.
[i] Andris Caune, Archäologische Zeugnisse von der Bearbeitung des Glases in Riga im 13. und 14. Jahrhundert. – Roman Czaja, Grażuna Nawrolska, Marian Rębkowski & Janusz Tandecki (toim.), Archaeologia et historia urbana. Pąmięci Tądeusza Nąwrolskiego. Elbląg 2004, lk 457–464.
[ii] Vt nt Irita Kallis, Kaberla kalmistu 12.–13. sajandi klaashelmed. – Ülle Tamla (koost. ja toim.), Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Muinasaja Teadus, 21. Tallinn 2010, 149–170.