Vaimupuudega laste kasvataja: Eesti ühiskonnas on eelarvamused endiselt sügaval

Rakvere Lille Kodu

FOTO: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Raske ja sügava vaimupuudega lapse kasvatamine käib paraku tihtipeale üle jõu nii bioloogilistel vanematel kui ka paljudel asenduskodudel, kuhu satuvad kõik need lapsed, kelle enda vanemad ei suuda neile turvalist perekeskkonda ja hoolt pakkuda. Postimees käis külas Rakvere Lille Kodus, asenduskodus, mis ongi spetsialiseerunud raske ja sügava vaimupuudega lastele kodusoojuse pakkumisele.

«Tean, et ei saa neid lapsi teistsuguseks muuta. Siia kohale tulemine ja nende jaoks olemas olemine, see ongi juba hea,» selgitas Lille kodu kasvataja ja tugiisik Kaja Sooniste. Teadmine, et igapäevaselt ei ole neil lastel kedagi teist, annab talle iga hommik jõu, et laste juurde tulla.

Rakvere Lille Kodu. Fotol juhataja Erika Suuder(ees), taga vasakult Kaja Sooniste, Riina Kink, Merike Otstavel ja taga paremal Mare Lõbu.

FOTO: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Vanemad on siiski olemas

Enamikel Lille Kodu lastest on siiski säilinud side ka oma bioloogilise vanema või vanematega, kuna loobumise põhjusteks on olnud tihtipeale võimetus nii raskes seisundis lapsega hakkama saada. Asenduskodu klienditöö juht Erika Suuder selgitas, et mitmed vanemad on andnud kasvatamise osa asenduskodule, kuid vanemlikud õigused on paljudel säilinud. Ka suhtlus vanemaga enamasti säilib, paljud vanemad käivad oma lastel külas ning vahepeal võetakse laps ka koju enda ja õdede-vendade juude.

«Sageli kasvab laps peres, aga ühel hetkel tekivad käitumishäired ja lapsevanem ei tule enam toime. Puuduvad oskused või ühel hetkel juba ka jõud,» kirjeldas ta põhjusi, mis lapsi Lille Kodusse toob. Vahel on põhjuseks ka see, et peres kasvab lisaks puudega lapsele ka tavapärase intellektiga laps. Kui ühel hetkel võtab tugeva puudega laps ära nii rahalist kui ajalist ressurssi, tuleb vanemal langetada karm otsus, kelle jaoks rohkem olemas olla. 

Aitamine on loomuses

Keerulise diagnoosiga lastega päevast päeva tegelemine pole kindlasti igaühele. Kaja sõnul on raske saatusega lastega töötamine tal ilmselt geenides. «Olen meie perekonnas sellel tööl juba kolmas põlvkond. Minu vanaema, ema, isa ja õde on kõik siin töötanud,» loetles kasvataja.

Kaja Sooniste, Rakvere Lille Kodu.

FOTO: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Väiksena nägi ta puudega laste aitamist vanemate kõrvalt ning siis kui asenduskodu veel Imastus oli, nägi ta neid lapsi pidevalt ka kodukülas. «Eks peab ikka olema tugev tahe, et siin töötada,» tõdes ta.  

«Kui ilma on loodud inimesed, kes vajavad abi, siis järelikult on loodud ka inimesed, kes tahavad seda abi pakkuda.»

Asenduskodu meeskonnatöö juht Riina Kink usub samuti, et oskus ja tahe erivajadustega laste ja ka täiskasvanutega töötada tuleneb inimtüübist.

 «Mina mõtlesin endale selle 17 aastaselt selgeks, et kui ilma on loodud inimesed, kes vajavad abi, siis järelikult on loodud ka inimesed, kes tahavad seda abi pakkuda. Nii lihtne ongi ja nii tulebki seda võtta,» selgitas positiivsuset pakatav naine.

Tema sõnul on hea näide sellest ka fakt, et kui tänaval on abivajaja, siis osa inimesi jääb seisma ja pakub abi, aga alati on neid, kes kõnnivadki lihtsalt mööda.

Lapsed loevad tundeid paremini

Raske ja sügava puudega lastega töötamise ilu seisneb aga Lille Kodu kasvatajate sõnul nende laste siiras suhtluses. Kaja meenutas tõika, kui ta oli mõni aastat tagasi väga haige, kuid vedas end sellest hoolimata tööle.

«Viskasin vahepeal pikali ja see aeg, mil mina veidi pikutasin, istus terve rühm minu juures ja ootas, millal ma toibun,» kirjeldas ta ja lisas, et lapsed tundsid suurt muret, kuidas ta end tunneb ja kas tal on ikka väga halb olla.

Rakvere Lille Kodu.

FOTO: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Kasvataja ja tugiisik Mare Lõbu hinnangul on intellektipuudega laps enamasti nagu lasteaia vanema rühma laps. «Nad on väga siirad ja vahetud, mis ei takista olemast kavalad,» märgib ta naeratades. Mare sõnul märkavad siinsed lapsed kohe, kui keegi on juuksuris käinud või on kellelgi uus sõrmus või autol uued rehvid.

«Nad loevad kehakeelt ja näoilmeid väga suurepäraselt, palju paremini kui meie,» sõnas ta ja lisas, et samuti mõistavad lapsed kohe, kui kasvataja on närviline või vastupidi rahulikus tujus.

Ühiskond on küüniline

Lille Kodu töötajatele teeb aga tuska ühiskonna suhtumine. Mare selgitas, et aeg-ajalt vaadatakse lapsi  tänaval ja  ka arstikabineti ukse taga koridoris nagu loomaaias loomi.

«Hiljuti läksime Tapale arsti juurde ja seal koridoris vaadati ikka suu lahti. Seepeale mõtlesin küll, et kuulge Tapa elanikud, te ju teate, et siin on aastakümneid olnud selline asutus,» imestab ta endiselt.

Mare nentis, et aastaid tagasi kiputi tõesti puudega inimesi peitma ning nendega ei käidud nii palju väljas, kuid tänapäeval peaksid inimesed olema rohkem harjunud ka sügava puudega inimestega ühes ruumis viibimisega.

«Vaadatakse ikka kohe varjamatu huviga ja pikalt. Vaadatakse kogu oma isu täis ja alles siis keeratakse pea ära,» kirjeldas ta ja lisas, et sellisel tegevusel puudub igasugune taktitunne.

Kaja lisas, et lisaks varjamatule vahtimisele esineb inimeste seas ka ebaratsionaalset hirmu. Ta lisas, et vahel on ka arstid keerulisema diagnoosiga last kartnud ning palunud lähedale mitte tulla.

«Kui oleme Tallinna haiglas käinud, siis seal oleme tegelikult küll rahule jäänud. Arstid on olnud hästi sõbralikud, eks nad on näinud rohkem erinevusi kui siin Tapal ja Rakveres,» sõnas kasvataja.

Sellest hoolimata suhtumine puudega inimestesse Mare hinnangul ajaga Eestis paraneb.

«Teinekord ikka loeme meediast, et see paranemine on juba saabunud, aga tegelikult on need eelarvamused ikka veel väga sügaval. Aga liigume paremuse poole,» usub Mare.

* Artiklis ei ole töötajate korduva nime kasutamisel kirjas mitte perekonnanimi nagu Postimehes tavaks, vaid eesnimi. Asjaosaliste sõnul kutsuvad nad oma asenduskodu peres kõiki eesnime pidi, mistõttu oli nende soov, et ka artiklis oleks kasvatajatel  kasutatud eesnime.

Sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna nõunik Helen Jõks:

Puudega laste arv on Eestis väga suur (12 949 last, mis on 5,1% samas vanuses laste arvust – 2019. aasta alguse seisuga), kuid see ei puuduta otseselt asendushooldust – enamik neist lastest kasvavad oma peres.

Samas on puudega lapsi asendushooldusteenuse asutustes proportsionaalselt väga palju. Viimastel aastatel on  asenduskodudes ja perekodudes olnud puudega lapsi umbes 40-45 protsenti.

Puuetega lastele asendushooldusteenuse osutajaid ei eristata teistest ning tihti kasvavad puudega lapsed teiste lastega koos nagu ka tavalises peres. Suuremat hooldust vajavate laste puhul, näiteks suure hooldusvajadusega sügava puudega lapsed, on olemasolevate teenuseosutajate hulgas välja kujunenud asutused, kes suudavad pakkuda hoolt just neile lastele.  

Tagasi üles