Indrek Lepik: raisatud aeg (7)
/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)
22. juuli 2019, 00:00
Briti peaministrit Theresa Mayd võib liialdamata pidada saareriigi (vähemalt) viimase paarikümne aasta kõige kehvemaks valitsusjuhiks. Seda hoolimata asjaolust, et talle eelnes David Cameron, kes tänase Brexiti-supi kokku keetis. Aga põhi pole veel käes.
Homme valivad toorid oma uueks juhiks (ja seekaudu ka uueks peaministriks) Boris Johnsoni. Endine välisminister, kes valitsuses põhimõtteliselt Brexiti plaane torpedeeris, saab täpselt sada päeva, et olukord lahendada. Johnson on aga lubanud, et Iiri piiri küsimuses tema järeleandmisi ei tee, tulgu või leppeta lahkumine.
Tasub meenutada Ülemkogu eesistuja Donald Tuski hoiatust aprillist, mil britid lahkumistähtajale pikendust said: «Palun ärge raisake seda aega ära.» Brexiti tähtajani on jäänud praegu sada päeva ja need sõnad ütles Tusk samuti saja päeva eest, mis tähendab, et pool ajast on juba ära raisatud. Viimase kolme kuu jooksul pole Briti poliitikas suurt muud asja aetud, kui isiklikku kampaaniat tehtud ja Euroopa valimiste rambivalguses uusi ja uljamaid lubadusi antud. Kuid peagi tuleb tegutseda ja pärast 31. oktoobrit ka tagajärgedega leppida.
Suured sõnad suure plaanita on viinud Euroopa ühe mõjukaima riigi põhiseaduslikku kriisi.
On raske uskuda, et sügis toob midagi muud kui kevad või ka eelnevad aastad. Euroopa Liit ei hülga Iirimaad, mis tähendab, et ta ei saa loobuda ka saart hõlmavast piirileppest. Euroopa Komisjoni uus president Ursula von der Leyen on andnud küll mõista, et on valmis lahkumistähtaega pikendama, kuid selleks pole Johnsonil endal piisavalt poliitilist kapitali (ega soovi). Seega on eurooplastel vaja pärast augustikuu puhkusteperioodi varmalt piiriprobleemideks valmistuda – nii La Manche’i ääres kui ka Iirimaal.
Kui sellest kõigest midagigi positiivset otsida, siis vähemalt oleme saanud populismi kiirkursuse. Suured sõnad suure plaanita on viinud Euroopa ühe mõjukaima riigi põhiseaduslikku kriisi. Kui nii läks parlamentarismi sünnimaal, siis mida on siit õppida teistel?
Vahest ikka seda, et lõhkuda on lihtsam kui luua. Nii mõnegi liikmesriigi valitsus on lubanud suurt revolutsiooni, kuid neist mõjukaim ehk Itaalia koalitsioon on valmis pille kokku pakkima. Tuleb välja, et üksnes millegi vastu olemine liidab vaid ajutiselt.