Algab võidujooks tuuleparkidele merel

Jaano Martin Ots
Copy
Virtsu tuulepark, tuulikud, tuulegeneraator, Hanila vald FOTO: Mailiis Ollino /
Virtsu tuulepark, tuulikud, tuulegeneraator, Hanila vald FOTO: Mailiis Ollino / Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kuigi tuuleparkide rajamiseks merele on rida takistusi, on võidujooks vastava õiguse saamiseks juba alanud.

Lootuses, et merel on vastuseis mahukatele energiaparkidele väiksem, on taastuvenergeetikute pilk pöördunud Läänemere poole. Kuna tänasele tehnoloogiale on Soome laht tuulikute rajamiseks liiga sügav, näeb rahandusministeeriumi menetluses olev Eesti mereplaneeringu eskiislahendus avameretuuleparkidele Lääne-Eestis ette ligi Saaremaa suuruse mereala. Sellele lisandub hetkel vaidlusalune Loode-Eesti tuulepargi ala Hiiumaa rannikul.

Lääne-Eesti avameretuuleparkide skeem FOTO:
Lääne-Eesti avameretuuleparkide skeem FOTO: Foto: Hendrikson Ja Ko

Sellegipoolest on võidujooks esimese suure avameretuulepargi rajamisele Läänemeres alanud. Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder möönis Tallinna Merepäevadel peetud meremajandusfoorumil, et kes esimesena oma avameretuulepargi käima saab, see on plussis, järgmistele enam turgu ei jätku.

Kuni Eestit Skandinaaviamaade ja Euroopaga ühendav Läänemere offshore-elektrivõrk eksisteerib ainult unistustes, peitub Kelderi hinnangus tõsine hoiatus. Ainuüksi Hiiumaa läänerannikule kavandatud Loode-Eesti tuulepargi planeeritud täisvõimsus kuni 1000 megavatti kataks poole kogu Eesti elektrivajadusest. Kuni puuduvad arvestatavad kompensatsioonisüsteemid ülemäärase elektrienergia salvestamiseks või ühendused selle välismaale müümiseks, poleks teisena turule jõudva suure tuulepargi energiale turgu.

Kui kuni 2017. aasta lõpuni rajatud taastuvenergiajaamadele maksti automaatselt taastuvenergiatasu 54 eurot megavatt-tunni eest, siis uuemad tuulepargid peavad oma toodangut vabal energiaturul müüma. See muudab varem üsna riskivaba tuuleenergiaäri keerulisemaks. 

Paldiskisse 500 megavatist pumphüdroakumulatsiooni­elektrijaama kavandav Energiasalv pakub kõikuva tuuleelektri salvestamiseks osalist lahendust. Kuni selliseid akumulatsioonijaamu pole rohkem ning Eesti elektrivõrgud on lõuna-lääne suunal naaberriikidega ühendamata, säilib ka vajadus tuulevaikuse või pilves ilma korral kiiresti käivitatavate kompensatsioonijaamade järele. Põlevkivikatlad sellist paindlikkust ei võimalda.

Kohalike vastuseis jätkub

MTÜ Hiiu Tuul liikmeskonda koondunud Hiiumaa elanikud, ettevõtjad ja suvehiidlased on veendunud, et meretuuleparkide ohutuks rajamiseks ei ole tehtud piisavalt uuringuid ning ökosüsteemi ja merevaadet mõjutavaid hiigeltuulikuid ei tohiks uisapäisa ehitada. MTÜ vaidlustas Hiiu mereala planeeringus sätestatud tuuleparkide alad. 2018. aasta augustis tegi riigikohus otsuse, millega tühistatigi tuuleparkide alad Hiiu mereala planeeringus. Hiiumaa läänerannikule kavandatud Loode-Eesti avameretuulepargi hoonestusloa taotlemine on seetõttu üpris kummalises seisus. MTÜ Hiiu Tuul juhatuse liige Inge Talts on seisukohal, et riigikohtu lahendiga tuleb arvestada ja Hiiu mereala planeering integreerida üleriigilisse mereala planeeringusse ilma tuulepargialadeta. Arendaja on eriarvamusel. Enne Eesti Energia tütarfirmale Enefit Green müümist ajas sealse avameretuulepargi ehitamise asja Nelja Energia ning hoonestusloa taotlus anti sisse aastal 2015, kui tuulepargi rajamisele takistusi ei olnud. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõuniku Triin Leplandi kinnitusel võimaldaks see juriidiliselt hoonestusloa välja anda, kuid seda pole tehtud.

Inge Talts ütles, et Hiiumaa merealad on loodusväärtused, mille hoidmine, säilitamine ja kaitsmine on Eesti Vabariigi kohus, kuna Eesti on ratifitseerinud rahvusvahelised lepingud unikaalsete loodusväärtuste, näiteks rändlindude kaitseks. „Sellist looduskeskkonda pole mitte kusagil maailmas,“ rõhutas Talts ning lisas, et oleks suur eksperiment teha tuulepark tingimustesse, millistes varem pole tuulikuid ehitatud.

«Hiiumaa meri jäätub. Tuuleolud pole konkurentsivõimelised. Merekaabel energia ära viimiseks oleks väga suure keskkonnamõjuga,» loetles Talts. Tema argumente toetavad paljud Hiiumaa elanikud, ettevõtjad ning puhkajad.

Läänerannik on looduslikult sobiv

Täna Paldiski Energiasalve arendamisega tegelev Martin Kruus aga usub, et saarte läänerannik on looduslikult sobiv. «Gravitatsioonivundamendiga jääkindlate tuulegeneraatorite ehitamiseks on mere maksimaalne sügavus 33-35 meetrit,» ütles Kruus. Sügavamates kohtades kasutatav vaivundament ei ole Eesti merepõhja eripära tõttu kasutatav, kuid mereplaneeringus tuuleparkidele ette nähtud ala on Kruusi sõnul suurem, kui Eesti tarbimiseks vaja ning ka tuul on tema hinnangul just sobiv – mitte liiga tugev, et generaatoreid lõhkuma hakata.

Eesti Rooma Klubi liige, publitsist Kaupo Vipp tuuleenergeetikute optimismi ei jaga:
«Tuule- ja päikseenergia on väga sobiv lokaalsete elektrivarustuste
lahendusena seal, kus on võimalik tarbimist paindlikult reguleerida,
vajadusel vahepeal ka hoopis elektrita olla. Tsentraliseeritud võrkude
jaoks jäävad suured tuule- ja päikesejaamad probleemiks seni, kuni pole
toimivaid lahendusi mahukaile salvestamissüsteemidele ning
tootmispauside silumisele. Suurtes jaotusvõrkudes tekkivatest hädadest
on vastav hoiatav kogemus Hispaanial, aga Saksamaa energiewende on
reaalsuses tähendanud kasvavat sõltuvust Vene gaasist.

Globaalprobleemide taustal jääb faktiks, et päikese- ja tuuleenergia
seadmete ehitus, paigaldus ja hooldus on otsesõltuvuses
fossiilkütustest. Need seadmed ise ei suuda anda energiat endile
vajaliku tsemendi, betooni ja terase tootmiseks, maavarade
kaevandamiseks jne. Samuti pole tehnoloogiaid, et nende toodetud energia
arvel teostada neile vajalikku transporti, paigaldust ja teenindust,
olgu maal või merel. Selles mõttes on need IXX saj tehnoloogiad täna
fossiilkütuste derivaadid ja nende toodetava elektri hind jääb sõltuma
fossiilkütuste hindadest.

Tuulikuelektri energeetiline tasuvus (ERoEI) on kordades parem, kui
põlevkivielektril. Samas pole selge, milline oleks Hiiumaa taguse
hiid-tuulikupargi keskkonnamõju. Kas sellest tõusev kasu suudaks
ikka koelmualadele tekkiva kahju katta. Tegelik üleminek
taastuvenergiaile nõuaks põhimõttelist muutust senises kontseptsioonis
–loobumist tsentraalvõrgust ja hiid-parkidest ning kohandumist
lokaalsetele paindlikele lahendustele.»

Avameretuuleparkide ühendusvõimalused paranevad Harku-Lihula-Sindi liini valmimisega

Eleringi kommunikatsioonispetsialist Kätlin Klemmer:
«Suuri avamere tuuleparke saab Eestis ühendada 330 kV elektrivõrku. Loode- ja Lääne-Eestis paranevad ühendamise võimalused oluliselt peale 2020. a. lõppu, kui valmib Harku-Lihula-Sindi 330 kV õhuliin. Meretuulepargi ühendamisel asuks võrguga ühendamise punkt rajataval 330 kV liinil koos rajatava jaotla ja liitumispunktiga või olemasolevates alajaamades (näiteks Sindi või Kilingi-Nõmme 330 kV alajaam). Ühendusliinid 330 kV võrgu ja avameretuuleparkide vahel ehitatakse välja vastavate liitumise projektide mahus. Ilma oluliselt 330 kV võrku tugevdamata võib tulevikus peale 2020. aastat ühendada mõnisada megavatti. Suuremate avameretuuleparkide korral, näiteks 1000 megavatti, on ette näha ka olemasoleva 330 kV sisevõrgu tugevdamist.

Liitumisprotsess Eleringiga algab kliendi poolt esitatud liitumistaotlusest läbi e-keskkonna www.egle.ee, seega elektri põhivõrguga ühendamise initsiatiiv tuleb kliendi poolt, kellel tuleb kanda ka kõik liitumisega seotud põhjendatud kulud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles