Edward Lucas: Euroopa Liit on geopoliitilisel laval nähtamatu (3)

Edward Lucas
, Briti ajakirjanik
Copy
Mässuliste käes olev Jeemeni pealinn Sanaa Saudi Araabia juhitava koalitsiooni õhurünnaku järel.
Mässuliste käes olev Jeemeni pealinn Sanaa Saudi Araabia juhitava koalitsiooni õhurünnaku järel. Foto: AFP / Scanpix

Maad külastav marslane eeldaks, et Euroopa Liit on maailma keskpunkt, aga tegelikult vaadatakse sellest liidust maailmas möllavates suurtes tülides ja rivaliteetides peaaegu mööda, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Kus on Euroopa? Vaadake kaarti või statistikat ja sellest on võimatu mööda vaadata. Euroopa Liit on suurim ja rikkaim geopoliitiline keham maailmas 23 triljoni USA dollari suuruse sisemajanduse koguproduktiga (ostujõu pariteedi järgi), mis moodustab pisut üle viiendiku maailmamajandusest. Rahvaarv küündib 508 miljonini.

Lisage sellele parim ja kõige ligipääsetavam haridus- ja tervishoiusüsteem (peamiselt vaba või suurte dotatsioonidega) ja suur kogus kultuuriväärtusi. Maad külastav marslane eeldaks, et EL on maailma keskpunkt.

Aga vaadake geopoliitilist lava ja Euroopa on kõrvaltvaataja, kellest vaadatakse maailmas möllavates suurtes tülides ja rivaliteetides peaaegu mööda. Mida teeb Euroopa Iraani ja Saudi Araabia konflikti osas? Või sellega seotud konfliktis, mis hõlmab Saudi Araabiat ja Jeemeni? Ta on nähtamatu Lähis-Ida rahuprotsessis või selles, mis on sellest järele jäänud.

Teda pole võimalik tuvastada Süüria sõjas ja Venezuela humanitaarkriisis. Hiinaga seoses on ta valdavalt tummaks löödud. Isegi oma vahetus naabruses on ta Ukraina ja Lääne-Balkani osas läbi kukkunud. Tema poliitika ainsad selged edulood on Türgile altkäemaksu andmine põhja poole liikuvate põgenike peatamiseks ning mõned piiratud Prantsusmaa juhitud jõupingutused olukorra stabiliseerimiseks Põhja-Aafrikas.

Euroopa Liidu institutsioonidel lubatakse etendada juhtrolli kõiges, mis neile meeldib seni, kuni kõnealune teema on tähtsusetu või poliitika ebatõhus, eelistatavalt mõlemad.

Osa sellest probleemist on ajutine. ELi uus juhtkond ei ole veel ametisse astunud. Eelmine on oma laskemoona ära kulutanud. Järelejäänud poliitilise energia sädemed kulutab ära Brexit.

Suurem raskus on strukturaalne. Suured Euroopa riigid – eriti Prantsusmaa ja Saksamaa – tahavad ajada oma välispoliitikat, ilma et seda aheldaksid Brüsseli eurokraadid. ELi institutsioonidel lubatakse etendada juhtrolli kõiges, mis neile meeldib seni, kuni kõnealune teema on tähtsusetu või poliitika ebatõhus, eelistatavalt mõlemad. EL lubatakse keskpõrandale ainult toetavas rollis kordama peamiste toimijate juba lausutud sõnu.

Kõige tähtsam teema on aga see, et EL ei suuda otsustada, kas ta tahab käituda USA liitlasena või vastukaaluna administratsioonile, mille paljud Euroopa eliidis heidavad kõrvale kui veidra, kibestunud ja iseka. Kiusatus on kasutada iseseisvust rõhutavat retoorikat, hoidudes samas tõelistest tegudest. Iraani teemal näiteks on USA positsioon selge, kuigi vastuoluline: toetada saude ja püüda ajada pankrotti mullade režiimi Teheranis.

EL ei nõustu sellega ning tahab päästa Obama administratsiooni toetusel Iraani ja maailma suurriikide läbirääkimistel saavutatud tuumalepet. See on kaitstav seisukoht. Paraku puuduvad ELil kaalukus ja närvid selle loogikaga lõpuni minemiseks, et luua näiteks tõhus finantsmehhanism, mille abil Iraan saaks USA sanktsioonidest mööda minna.

Samamoodi meeldib ELile rääkida oma kaitsepoliitikast, mis annaks talle «strateegilise autonoomia» – koodnimetus vajadusele mitte vastu võtta USA riikliku julgeoleku nõuniku John Boltoni telefonikõnesid. Taas kord, see on kaitstav seisukoht, kuid see hõlmab seletamist ELi maksumaksjatele, et nad hakkavad kulutama lähikümnenditel suuri summasid kaitsele, et saavutada midagi ligilähedast või asendada võimekused, mida praegu suudab pakkuda vaid USA. Kõned on palju odavamad.

ELi jaoks oleks mõttekas keskenduda probleemidele, mille puhul selle majanduslik kaal suudab tõepoolest abiks olla: suurte tehnoloogiahiidude (USA ja Hiina) meie privaatsusesse tungimise peatamine ja reeglitepõhise rahvusvahelise korra võimalikult suures ulatuses alles hoidmine. Kõva julgeoleku vallas on ainus praktiline valikuvõimalus teha USAga koostööd.

EL ei saa realistlikult oodata maailmaareenil peaosa etendamist, kuid ta võib võtta eesmärgiks teise peaosa mängimise.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles