/nginx/o/2019/06/19/12280852t1h3281.jpg)
"Kuidagi jõulueelne tunne on... selline ootus ja ärevus on hinges ja kindlusetunne on ka, sest nad tulevad ju niikuinii. Nüüd, kohe, varsti. Saaremaa ooperipäevad tegelikult ongi juba käes," kirjutab Kadi raadio vastutav toimetaja Tõnis Kipper päevakommentaaris Vikerraadiole.
Mina pole kindlasti kaugeltki ainus, kellel on hinges sarnane ootusärevus. Võrdlus jõuludega polegi nii kohatu: sära ja sädelust, muusikat, rõõmu vahel ka rahalõhna ja võltsvagadust – kõike seda leiab nii teatrist kui kirikust. Sõltub sellest, mida keegi otsima läheb või mida näha tahab.
Ooperipäevade ajaloos on olnud tormi ja tungi, vaikset allamäge veeremist ja siis jälle uut hoogu. Kuid ükski idee pole lõplikult surnud, kuni sellesse usub kasvõi üks inimene.
Ma ei tea, mida arvas või lootis kunagiste Kuressaare ooperipäevade ellukutsumise hetkel Ludmilla Toon, nagu ma võin vaid ähmaselt aimata sedagi, mis toimus tema hinges, kui see tema laps hinge vaakus, või mida tunneb ta nüüd, kus see laps on juba täisealine. Tõsi, nüüd juba teiste poolt suureks ja tugevaks kasvatatud-kantseldatud, igati viks ja viisakas. Ja kohe kindlasti mitte tänamatu nende suhtes, kes olid tema esimeste sammude juures.
Saaremaa ooperipäevad on vaieldamatult meie suve ja ilmselt terve aasta tippsündmus. Seda on sunnitud tunnistama needki, kes pole kordagi ühelgi etendusel käinud, sest "pilet on kallis ja seltskond liiga peen". Võiks siis kohe ausalt öelda, et mulle ooper ei meeldi ja sellepärast ma sinna ei lähegi, ei nüüd ega tulevikus! Ausus pole asi, mida häbeneda. Ja ooper ei peagi kõigile meeldima.
Mina julgen küll öelda, et kõik nende aastate jooksul nähtud etendused pole mulle viimseni meeldinud. Tuumakate terade kõrvale on juhtunud ka tööõnnetusi ja tuulekaera, aga piirjoon meeldimise ja mittemeeldimise vahel ongi pigem punktiir.
Saaremaa ooperipäevad on vaieldamatult meie suve ja ilmselt terve aasta tippsündmus.”
Üks asi on meie koduõuele toodud maailmamuusika, tipp teatrid ja -tegijad. Teine ja Saaremaa poolt vaadatuna ehk olulisemgi on see, et Saaremaa ooperipäevad on parim promoüritus, mida on võimalik välja mõelda. See, kui arusaamatust täpikesest kaardil saab nende nädala-pooleteise jooksul meie külalistele täiesti reaalne, armas ja huvitav saar koos ühe toreda ja omamoodi rahvaga – see teadmine ja kogemus hakkab koos nendega elama oma elu ja räägib meist nagu Pytheas pärast oma reisi maailma lõppu, Ultima Thulele. See sümboolne võrdlus on eriti kohane tänavu, kui 12. ooperipäevad hõigati avatuks just selles Kuressaare vastvalminud kogupere elamuskeskuses.
Kõik need inimesed seal laval ja kõik need inimesed siin saalipoolel on otsekui priitahtlikud müügimehed ja pressiesindajad, kes kannavad endaga sõnumit Saaremaast ja saarlastest.
Kui materiaalseks minna, siis pole väike seegi number, mida nad eurodes siia maha jätavad.
Ja meil endil polegi vaja teha midagi muud, kui ollagi mõistvad, head, viisakad, tublid ja toredad. Ja mitte need nädal-poolteist, vaid kõik 365 päeva ja ööd... Ja mitte külaliste pärast, vaid sellepärast, et nii on õige ja hea.
Ja veel meeldib mulle nende järgmiste päevade juures see, et ma näen tänaval nägusid, kes tavaliselt mulle telekast vastu naeratavad. Jah, võib-olla on see kellegi jaoks oluline olla kohal just siin ja nüüd, võib-olla ei ole selles niivõrd armastust ooperi kui iseenda ego vastu, aga nad on siin! Nad on Kuressaares ja tahes-tahtmata peavad nad endale salamisi tunnistama, et siin on tore olla, toredam kui Rae vallas, Viimsis, Tallinnas, Brüsselis.
Vaevalt suudab keegi kunagi lõpuni ära seletada, mis asi see kultuur on, veel keerulisem on mõista terminit – kõrgkultuur. Aga. Tsiteerides ennast ühest aastatagusest arvamusloost, siis: ooperipäevad, see on kõrgkultuur – kõrg- mitte seepärast, et on kauge ja kättesaamatu, vaid seetõttu, et selleni jõudmiseks on nähtud palju vaeva ja läbitud pikk ja keeruline tee.
Eesti Kontsert võiks hakata läbi viima koolitusi teemal, kuidas teha üritusest sündmus; kuidas jõuda selleni, et mul on ühe laulusalmiga võrreldav tunne: "Pühad on saabunud linna...".