Peeter Olesk: tutvus kõrgema astmega uue semestri eel

Peeter Olesk
, Maaülikooli rektori nõunik
Copy
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Kohe algab sügissemester 99 II. Erinevalt meie noorpõlvest on õpikirjanduse ookeanis praegu kala rikkalikult, kuigi mõned tuulevaikuse augud on ometi jäänud.

Olen sootumaks unustanud, milline oli minusuguste (1972–1977) jaoks esimene loeng Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonnas ja mis aines me saime kokku oma esimese ülikooliõpikuga. Tollal tehti selget vahet küsimuses, mis on õpik, mis õppevahend, mis kommenteeritud lugemik ja kellele on üks või teine mõeldud – kas statsidele või kaugõppijatele. Isegi see oli tähtis, kas õpivahend on määratud ülikoolidele või pedagoogilistele instituutidele.

Õpik pidi vastama ministeriaalselt kinnitatud programmile ja metoodilisele juhendile, õppevahend aga sisaldas valitud peatükke või osi tervikust. Nõndamoodi osutus Lev Landau, Jevgeni Lipschütsi ja teiste kümneosaline venekeelne «Teoreetiline füüsika» (sellest on rohkesti uustrükke ja tõlkeid) ikkagi õppevahendiks, ehkki tema taseme lati algkõrguseks oli kolmeaastase aspirantuuri lõpp ning pigemini sobis ta hoopiski doktorantidele.

Kümme köidet Richard Ph. Feynmani ja teiste «Loenguid füüsikast», lisaks köide harjutusülesandeid (mitte laboripraktikumi!), millest on samuti palju uustrükke ja konspekte – ning mille endaga ta sugugi rahule ei jäänud –, on samuti määratletud kui õppevahend, kuigi tegemist on üldfüüsika ammendava kursusega ehk õpikuga.

Seejuures tuleb üksnes meeles pidada, et üldfüüsika ei ole mitte terve füüsika, vaid ühtedele mitte palju rohkem kui sissejuhatus füüsika üksikharudesse, kuna teiste jaoks on ta teatav miinimum füüsikast «üleüldse», n.-ö raudvara.

Kes tahab aga aru saada matemaatilisest analüüsist, sellel on kasulik töötada kasvõi valikuliselt läbi professor Gunnar Kangro ja teiste õpik «Matemaatiline analüüs I» (2. tr 1982), sest ehkki autori mõistekasutus oli omapärane, saab sealt ülevaatlikult kätte enam-vähem kogu matemaatilise analüüsi klassika alates hulkadest kuni erinevat tüüpi tuletisteni. Esindagu asjaomast klassikat näiteks trigonomeetrilised funktsioonid (lk 153–158).

Lühidalt öeldes tuldi meile teel kõrgemast haridusest ülesmäge vastu pigemini üliõpilaskommetes kui säärases õpikirjanduses, mille läbilugemine tagas üldjuhul hindeks «hea».

Vastavad leheküljed ei ole kerge lugemine, kuna ta eeldab eelmatemaatilisi teadmisi ja mitmesuguste protseduuride valdamist, kuid tasub ära ainuüksi paljude mõistete seletamisel põhjalikumalt kui Wikipedia anonüümne lakoonilisus.

Milleks filoloogile trigonomeetria? Esiteks selleks, et osata õigesti trianguleerida, teiseks elementaaralgebraliste asjaolude mõistmiseks kõrgemalt vaatekohalt (aga mitte müüri tagant!), kolmandaks tõestusoskuste arendamiseks ja neljandaks hirmu vähendamiseks algebralise mõtlemise ees. Ent on ka viies aspekt. Teatava nurga alt võib matemaatiline analüüs nimelt ka lühendada teed algebrast geomeetria juurde.

Nii kaugele me oma esimesel kursusel ei jõudnud. Meiesugustele ei õpetatud sedagi, kuidas on arukas leida õpivahendite ookeanist niisugune käsiraamat, mis sulle isiklikult kõige rohkem sobib kuni ajani, mil sa leiad parema.

Küllap see oli dotsent Paula Palmeose «Soome keele õpiku» mingi hilisem trükk, mille omamist ta nõudis, aktsepteerimata kolleeg professor Paul Alvre raamatut «Soome keele õpik» kummaski trükis (1967; 1971).

Paula Palmeose õpivahend ei olnud akadeemiline (polnud niisugusena ka mõeldud) ja selle esimesed trükid sisaldasid kroonutekste. Akadeemiline on ajas võrreldamatult hilisem, dr Auli Hakulise toimetatud «Iso suomen kielioppi» (2004), millest on olemas ka võrguversioon, kuid algaja – nagu meie tookord – jääb sellele otsekohe alla, kuna ta ei tunne vajalikult eestigi keelt kirjeldavat oskussõnavara.

Lühidalt öeldes tuldi meile teel kõrgemast haridusest ülesmäge vastu pigemini üliõpilaskommetes kui säärases õpikirjanduses, mille läbilugemine tagas üldjuhul hindeks «hea».

Mida too «hea» tegelikult tähendas, selle tegi meile oma esimesel loengul väliskirjandusest teise semestri algul selgeks professor Villem Alttoa. Ta ütles järgmist. Ülikool jaguneb kaheks. Üks on diplomitsehh, teine teadusetsehh. Esimeses tuleb olla kiire ja püsida graafikus, teine nõuab aega ja süvenemist.

Võimalik, et nii kinnitades püsis tal meeles omaenese noorus. Võimalik, et värskelt seisis tal silme ees filoloog ja teatrimees Jaak Rähesoo, kelle põhjalikkus oli vaieldamatu, aga kes ei tahtnud olla rääkimismasin.

​Professor ise luges nüüdses mõttes õhtumaist maailmakirjandust paari DDRis (Saksa Demokraatlik Vabariik e Ida-Saksamaa – toim) avaldatud leksikoni põhjal minimaalselt võrdleva kirjandusteaduse tulemusi kaasates. Nõnda nimelt nägi ette ka vastav programm. Nõukogude teaduses oli «maailmakirjandus» küll lubatud, teadushariduses absurdsel kombel aga mitte. Seda asendaski «väliskirjandus» üksikute maade kaupa, iga maa ülejäänutest lahus.

Ent sõna- ja käsiraamatuid ei maksa muretseda ka umbropsu.

Regionaalse vaatevinkli tõi eesti filoloogidele sisse alles hilisem professor Jüri Talvet, võrdleva kuni Bütsantsi idapiirini kümmekond aastat pärast Jüri Talvetit siinkirjutaja. Ent rääkimismasina halastamatusest ei pääsenud meiegi.

Kohe algab sügissemester 99 II. Erinevalt meie noorpõlvest on õpikirjanduse ookeanis praegu kala rikkalikult, kuigi mõned tuulevaikuse augud on ometi jäänud.

Üks selliseid on eesti keele foneetika ehk hääldusõpetus nii tervikliku kursusena kui ka valitud peatükkide ulatuses.

Mul on käepärast Peter Roachi, siinkohal eesti keeli, «Inglise keele foneetika ja fonoloogia. Praktiline kursus» (4. tr, Cambridge’i ülikooli kirjastus 2009; 1. tr 1983). Raamat ei ole paks, ainult 231 trükilehekülge, millele on siiski kasulik lisada (uuesti tõlkes) «Cambridge’i inglise keele hääldussõnastik» (18. tr, sama kirjastus 2011; 1. tr 1991), kuna professor Peter Roach on ka selle sõnastiku üks vastutavaid toimetajaid.

Tema õpik on mõeldud 20-tunniseks kursuseks. See sisaldab rahvusvahelise foneetilise alfabeedi märgid, õpiku kasutamise juhendid, viite võrguversioonile www.cambridge.org/elt/peterroach, olulisemad metakeelsed mõisted, ainete käsitelu, märkmed õppejõule, suulised ja kirjalikud ülesanded koos vastustega, loendid täiendavast ja soovitavast kirjandusest ning helikasseti.

Ma ei arva, et see õpik olgu esimene omataoline, mille Tartu ülikoolide ja kõrgemate õppeasutuste üliõpilane peaks endale muretsema, liiati on inglise keel väga variandirikas. Ent sõna- ja käsiraamatuid ei maksa muretseda ka umbropsu. Seega on teatav ülevaade nende raamatute kasutegurist paratamatu, eriti ainetes, kus nn stabiilne õpik üldse puudub.

Olgu niisuguseks aineks näiteks «Makromajandus humanitaaridele». Või «Heaoluühiskonna põhja-euroopalik profiil». Või «Viljakasvatuse areng rohelisest revolutsioonist kuni mahepõllunduseni». Jah, need on valikained, aga näiteks eesti keele foneetika peab olema kohustuslik ka väljaspool eesti filoloogiat. Muidu me saame eesti keele häälduse ERRi järgi ja see on paraku hüsteeriline.

Oleks veider soovida «Võtke keel kaasa!». Selle asemel soovin ma: «Ärge kaotage keelt!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles