Neljakümnekilosed nunnud rannas

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meeli Küttim

Vana tõde: koer on inimese parim sõber. Ta kuulab kahejalgse muresid etteheiteid tegemata ja leevendab stressi. Nii juhtubki, et inimene ei mõista enam, et ta armas kaaslane, tihti hirmkallis tõukoer, abikaasast ja lastestki väärtuslikum, on loom. Mitte inimene, loom.

Head sõpra tahaks ju igale poole kaasa võtta. Sest nii tubli loomaomanik teeb, eks ole? Ka kuumal suvepäeval rannas oma lemmikuga koosveedetud aeg näib märksa väärtuslikum, kui võimalus jätta neljajalgne koju, kus tal tegelikult võib olemine märksa stressivabam ja mõnusam olla.

Ja nõnda kujunebki olukord, et inimene tuleb loomaga mere äärde, kus samal ajal viibivad teised inimesed, lastega perekonnad näiteks. Lääne-Virumaal on koeraga rannas viibimine piiratud üksnes Võsul, päevitus- ja supluskohti on aga üle terve ranniku palju, ning kus silti ei ole, seal ei võta ka inimene mõelda, et äkki ei sobi tulla oma neljakümnekilose nunnupunnu karvapalliga sinna, kus jooksevad lapsed ja liiguvad võõrad inimesed.