Jaak Uibu: Kaarel Tarandi äpardunud rahvastikukäsitlus

Rahvastikutaaste ei saa olla (lapse) toetusepõhine, vaid vaja on süsteemi ja kuidas seda ellu rakendada. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Juuni lõpus ilmus ajalehes Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandi artikkel kurjakuulutava pealkirjaga “Ääremaad hülgame niikuinii” ja selgitava alapealkirjaga “Uus rahvastikuprognoos sunnib alustama puhtalt lehelt ka regionaalpoliitikas”.

Rahvastikustatistikas võhiklik Tarand on sarkastilise sule ja ühe õhtuga nii palju möödalaskmisi kokku keeranud, et nende lahtiharutamine võib teisel mehel võtta terve kuu. Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et kui Tarandi töö on riiklikult tasustatud ja levitatud, siis tema vigade paranduse eest ei maksa keegi, rääkimata levitamisest. Lausrumalust rahvastikust maha vaikida ei tohi ja nii see artikkel Tarandi äpardumisest sündis.

Tarand kirjutab: “Eestlaste vältimatu väljasuremise asjatundjate ja muude pessimistide meelehärmiks avaldas statistikaamet enne jaani uue rahvastikuprognoosi aastani 2080. Põhistsenaariumi järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, aga mitte miljon või veel vähem.”

Saame ette heita, et Tarand kasutab temale omast üleolevat sõnavara nende inimeste vastu, kes tunnevad muret rahva tuleviku pärast. Ta võib ju lausa irvitada nende üle, sest tunneb end positsioonil kindlana. Juba kultuuriminister Urve Tiidus teatas viis aastat tagasi, et Eesti meediapoliitika alus on ajakirjanduse sõltumatus ja toimetusvabadus. Sedasama kinnitasid peaministri büroo ja kultuuriministeerium sel aastal. Niisiis võib meedia desorienteerida lugejat niipalju kui kulub, järelevalvet ei ole. Kui keegi tahakski tõde ja õigust jalule seada, siis peavoolumeedia ei avalda seda.