Edward Lucas: Venemaa ja Hiina kardavad oma rahvast (6)

Edward Lucas
, Briti ajakirjanik
Copy
Meeleavaldajad Hongkongis
Meeleavaldajad Hongkongis Foto: EDGAR SU/REUTERS

Ainus tõeline tee ebademokraatliku režiimi muutusteni on lõhenemine režiimi sees, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Mis on Venemaal ja Hiinal ühist? Mõlemat riiki juhib režiim, kes kardab oma rahvast.

Venemaa puhul oli seda hirmu näha möödunud nädalavahetusel pealinna Moskva tänavatel, kui politsei vahistas üle 1000 inimese, kes avaldasid meelt võimude keeldumise pärast lubada sõltumatuid kandidaate 8. septembri linnaduuma valimistele.

Hiina jaoks on oht nähtav Hongkongi, 1997. aastal endise koloniaalvõimu Suurbritannia tagastatud ja väidetavalt autonoomse territooriumi tänavatel. Meeleavaldused algasid seal juuni alguses protestiks väljaandmiseelnõu vastu, mis oleks lubanud Hongkongi elanikke Mandri-Hiinasse kohtu ette saata.

Ametivõimude valetamine, põikpäisus ja jõhkrus on viimasel kaheksal nädalavahetusel toonud kaasa meeleavaldused, mille nõudmised on palju laiemad ja muret tekitavamad: demokraatia, aruandekohustuslikkus ja de facto iseseisvus. Erilist raevu on tekitanud gangsterite kasutamine ilmses kokkumängus politseiga protestijate peksmiseks.

Mõlemal juhul on meeleavaldajate jaoks väljavaade lühiperspektiivis sünge. Vene võimud on surunud minevikus maha suuremaidki meeleavaldusi, määrates nende juhtidele suuri trahve ja vanglakaristusi.

Ükskõiksus on Kremli suurim sõber. Tundub olevat lihtsam jääda koju, lüüa poliitikale käega või emigreeruda.

Opositsioon on olnud kogu Vladimir Putini võimuaja vältel raskustes kriitilise massi kogumise, veenva liidri leidmise, väljaspool Moskvat ja käputäit teisi linnu organiseerumise ning sõnumi leidmisega, mis kõnetaks Vene peavoolu. On raske näha seda lähiajal muutumas.

Ükskõiksus on Kremli suurim sõber. Tundub olevat lihtsam jääda koju, lüüa poliitikale käega või emigreeruda. Ainus tõeline tee muutusteni on lõhenemine režiimi sees. Selle võib kaasa tuua Putini kahanev populaarsus, aga selline muutus ei pruugi tuua vabadust ja avatust, mille järele meeleavaldajad igatsevad.

Erinevalt Venemaast ja ülejäänud Hiinast on Hongkongil endiselt vabadused, mille eest võidelda, ja sealsed meeleavaldajad on suutnud jõuda palju laiema osani ühiskonnast. Mandri-Hiina võimud võivad teoreetiliselt kasutada toorest jõudu meeleavalduste mahasurumiseks. Rahvavabastusarmeel juba on garnison Hongkongi südames.

Veresaun oleks samas hävitav hoop Hiina legitiimsusele. Hongkong pidi olema näide Hiina võimest võita südameid ja meeli tõhusa ja pragmaatilise valitsemisega. Selle asemel valitsevad piirkonnas suured sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised pinged. Sõjaline sekkumine muudaks kriisi katastroofiks.

Võimud Pekingis võivad siduda oma lootused jõukasutuse asemel patiseisuga. Aja jooksul võivad meeleavaldused vaibuda. Nii juhtus 2014. aastal Vihmavarju liikumise nime kandnud demokraatiameelsete meeleavaldustega.

Nii Hiinas kui ka Venemaal on režiimidel relvad, jälgimisvõime, meedia ja raha – kõik, mida võimul püsimiseks vaja.

Mõlemal juhul on käepärast näiteid, kuidas demokraatia saab toimida ja peaks toimima. Ukraina korraldas äsja vabad presidendi- ja parlamendivalimised. Võistlus oli vaba, ametikandjatele sai osaks tähelepanuväärne kaotus. Venemaal ei lubata sõltumatutel isikutel teha isegi sümboolset etteastet mõttetutel valimistel enne oma lüüasaamist.

Mandri-Hiinast ainult 130 kilomeetri kaugusel paikneb Taiwan (mis on vähemalt paberil Hiina Vabariik – kommunismieelse režiimi eksiilis asuv jäänuk). Taiwani jaanuaris toimuvate presidendivalimiste kampaania juba käib. Enne seda kui kriis Hongkongis Taiwani valijatele hirmu nahka ajas, käis Mandri-Hiina sõbralike kandidaatide käsi hästi. Enam mitte. Iseseisvusmeelne president Tsai Ing-wen on konkurentsis tagasi ja võib vabalt osutuda tagasi valituks.

See avatud ja põnev võistlus on teravas kontrastis stagneeruva ja salastatud asjaajamisega Hiina Kommunistliku Partei juhtkonnas.

Nii Hiinas kui ka Venemaal on režiimidel relvad, jälgimisvõime, meedia ja raha – kõik, mida võimul püsimiseks vaja. Puudub aga üks asi: legitiimsus.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles