Mitme metsalinnuliigi arvukus kahaneb (2)
Rohkem kui kunagi varem räägivad ornitoloogid vajadusest metsa majandades rohkem lindudele mõtelda.
Tänavu kevadel levis üle Eesti halb uudis, et meie metsalindude arvukus väheneb ligi 50 000 paari võrra aastas. Nüüd ilmus ornitoloogiaühingu ajakirjas Hirundo Renno Nellise ja Veljo Volke põhjalik ülevaade, mis seda arvu lahti seletab.
50 000 – vähe või palju?
Et tajuda arvu sisu, tasub ette kujutada, et Eesti metsades pesitseb üle 10 miljoni linnupaari. Näiteks ainuüksi metsvinte – nüüd paraku langeva arvukusega linnuliik – võib pesitseda 1,6–2 miljonit paari ja punarindu 0,5–0,8 miljonit paari, samas kui pasknääre võib pesitseda 30 000 – 50 000 paari ja väike-kirjurähne 3500–5000 paari.
Linnuliike, kes ainult või valdavalt metsades pesitseb, on meil ornitoloogide andmeil 85. Neist 32 on vähearvukad, kaitse all olevad – neid on lindude koguhulgast kokku vaid 1%. Ülejäänud 53 liiki on n-ö tavalised linnud, nende arvukus kokku moodustab 99% metsas olevatest lindudest. Just nendele on keskendunud linnumeeste ülevaade.
Huvitav on, et alles kaks aastat tagasi, 2017. a levis ajakirjanduses teade, nagu kahaneks me metsalindude hulk aastas mitte 50 000, vaid hoopis 60 000 paari võrra. Millest vahe tuleb? „Algandmed, liikide keskmised näitajad pidevalt muutuvad ja on paljude puhul vähenenud,” põhjendas Renno Nellis.
Üsna pikk andmerida
Algandmed pärinevad vabatahtlike vaatlejate loendusretkedelt. Põhiline loendusaeg on 25. maist 15. juunini. Vaatleja läheb varahommikul oma püsimarsruudile, kus on 20 loenduspunkti. Igas punktis registreerib ta viie minuti jooksul kõik nähtud ja kuuldud linnud. Linnupaaride arvestus käib omaette juhendi järgi. Eestis on selliseid punktloendusi tehtud järjepidevalt alates 1983. aastast, kokku üle riigi ligi 200 loendusrajal.
Vaatlejate andmeid hakatakse analüüsima. Selleks on vaadeldavad linnud jagatud elupaigavaliku järgi tüüpilisteks metsaliikideks (nn metsaspetsialistid) ja mosaiikses metsamaastikus pesitsevateks liikideks (nn generalistid), peale selle peamiselt okasmetsades ning leht- ja segametsades pesitsevateks liikideks, rändseteks ja paikseteks liikideks, ava- ja suluspesitsejateks. Iga seltskonda vaadeldakse ka eraldi.
Peale kahaneva või kasvava arvukusega liikide selgitatakse kõikuva arvukusega liigid, kelle puhul arvud suundumust määrata ei võimalda, ja need liigid, kelle arvukus on stabiilne. Artiklist selgub, et üldist tendentsi on arvestatud eri metoodikate alusel ja tulemused on sarnased.
Kokkuvõtteks on aastail 1983–2018 metsalinnustiku arvukus vähenenud 26% võrra. Suuremat langust näitab paiksete liikide, samuti okasmetsaliikide ja metsaspetsialistide arvukus. See on põhjus, miks linnumehed teravalt metsade majandamist jälgivad – mujal Euroopas on suuremad langused rändlindude, eriti kaugrändurite arvukuses, aga Põhja-Euroopas, sh Eestis on teistmoodi. Teisisõnu: ei saa süüd ajada rändel varitsevate ohtude kaela, vaid põhjuseid ja mõjutajaid tuleb eelkõige otsida kohapealt.
Pilgud metsamajandusel
Üldiselt loetakse metsalinnustiku vähenemise põhjuseks lisaks mainitud rändeteeohtudele metsaraiet, kliimamuutusi, maaspesitsejate puhul röövluskoormust. Näiteks soomlased on seostanud kõige arvukamate metsaliikide vähenemist elupaiga kvaliteedi langusega ja nende liikide puhul, kelle arvukus on langenud ka kaitsealadel, oletatakse kliimamuutuse mõju.
Meil on linnukaitsjate põhitähelepanu metsade majandamisel. Okasmetsades pesitsevate lindude arvukuse vähenemine seostub näiteks muu hulgas otseselt sellega, et vähenenud on ka okasmetsade pind – vahemikus 1988–2014 umbes 13% – ja need alad on asendunud lehtpuumetsadega. Vähenenud on vanade metsade pind ja kaudselt mõjutab lindude elu fragmenteerunud metsamaastik. Üks väheste seemnepuudega raielank võib näiteks mõjutada piirnevas metsas metsavärvuliste elu 50 meetri kaugusele.
Abinõudena, mis metsalindude olukorda leevendaksid, toovad artikli autorid välja, et Eestis tuleks vähendada raiemahtu, kasutada valdavalt nn poollooduslikku metsamajandust, kus näiteks ka hooldusraiet tehakse vähe, ja vähemalt kaitsealadel ning riigimetsas tuleks rakendada pikemat kevadsuvist raierahu.
Renno Nellise ja Veljo Volke kirjutist „Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018” saab lugeda ornitoloogiaühingu ajakirjast Hirundo, 1/2019 (vt www.eoy.ee/hirundo).
Linnud ei suuda kiirete muutustega kohaneda
Renno Nellis, riigimetsa ja erametsa majandamine on Eestis erinev, kui paljud punktloenduse püsimarsruudid jäävad riigi-, kui paljud erametsa?
Era- ja riigimetsade jaotust me ei ole teinud, aga see on tõenäoliselt proportsionaalne Eesti jaotustele. Analüüsis oli umbes 200 rada, igaühel 20 punkti, see tähendab kokku umbes 4000 asukohta/punkti. Kaitsealadel on natuke rohkem punkte kui kogu Eesti proportsioon, kuid see pigem tasandab metsalindude arvukuse langusi.
Umbes kolmandikku erametsadest ei majandata üldse. Kas need metsaomanikud on teie silmis kõige linnusõbralikumad?
Jah, kindlasti on nad linnu- ja loodussõbralikud, sest seal säilivad metsaelupaigad koos elustikuga. Väga hea, et selliseid omanikke veel leidub.
Et okaspuumetsade pind ei väheneks, tuleb metsi okaspuudega uuendada või looduslikku okaspuu-uuendust järele aidata, hooldusraied käivad ka üldisemalt metsakasvatuse juurde. Kas teil on soovitusi linnusõbralikeks hooldusraieteks?
Hooldusraiete mõju linnustikule ei ole enamasti üldse positiivse, vaid negatiivse mõjuga. Näiteks sanitaarraiega viiakse välja surnud puit ja vigased puud, mis on paljudele linnuliikidele oluline toidusubstraat. Harvendusraiega muutuvad metsad osale liikidele liiga hõredaks. Valgustusraiet tehakse sageli kevadsuvel ehk pesitsusperioodil.
Linnusõbralik on metsade looduslikule arengule jätmine või väga ekstensiivne/tagasihoidlik hooldamine, näiteks üksikpuude raie ja uuendusraie asemel valikraiete või püsimetsanduse praktiseerimine.
Tegusad metsaomanikud üldiselt hädavajaduseta kevaditi metsa raiuma ei lähe (hoolimata sellest, et metsaseadus seda praegu ei nõua). Kui kaua soovitate raievahet pidada?
Erinevate linnuliikide pesitsusperiood kestab veebruarist augustini ehk linnud pesitsevad 7 kuu jooksul, neist perioodi alguses ja lõpus üksikud liigid (näiteks veebruaris alustavad rongad ja käbilinnud ning augustis on pojad konnakotkastel ja herilaseviudel). Põhiline osa liikidest pesitseb siiski 3kuulisel perioodil – 15. aprillist 15. juulini.
Ajakirjandusest on lugeda olnud, et lindude arvukuse kahanemist seostatakse ka putukate üldise vähenemisega. Kui mõjusaks põhjuseks seda muu kõrval pidada?
Putukate arvukus väheneb juba tõenäoliselt ka meie aladel (nt kimalased), kuigi seda ei ole tervikuna uuritud. See mõjutab eelkõige putuktoiduliste liikide arvukust ja pesitsusedukust, aga kui suures ulatuses, seda on putukate arvukusdünaamikat teadmata keeruline selgitada.
Mis „pildil” oleme üldises mõttes? Globaalselt käib liikide kadumine, kliimamuutuste mõjul toimuvad muutused, mingid tõusud-mõõnad on populatsioonisisesed jne. Kas inimene üldse saab sellele kõigele kätt ette panna?
Globaalselt on elustiku vähenemine ja liikide kadumine seotud eelkõige inimtegevusega, seda on palju analüüsitud ja kirjeldatud. See avaldub peamiselt elupaikade otsese hävitamise kaudu, aga ka kliimamuutuste ja teiste tegurite mõjul. Linnud ja teised liigid ei suuda inimtegevusest tingitud muutustega kohaneda, sest need toimuvad väga kiiresti.