Ettevaatust – solgimeri ja reostatud mets!

Lõbusad suvitajad Viljandi järve rannas, mis veel tänaseni puhas. Kuid hoolimatu olla ei saa - järvevee puhtus vajab erilist kaitset.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kas romantilise Eestimaa suve juurde peavad tõesti kuuluma täislastud meri ja väljaheidetega väetatud metsaalused? Mida salaja meres toimetatud häda endaga tegelikult kaasa toob?

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kauksi rannas jutleb kaks kehakat daami: «No laisk on, kurat! Ainult persetab! Kuhugi ei viitsi minna.» Tuline teema on prouade volüümi nii valjuks keeranud, et mul pole pääsu selle kuulamisest. Samuti saavad osa teised rannalised, keda on silma järgi otsustades hea mitusada. Üks libistab õllekest, teine siidrit, kolmas kulistab mineraalvett.

Veidi eemal metsa all seisev korralik vetsumajake haigutab igavusest, sest keegi pole temast huvitatud. Rannas on rahvamass, baaris boamaona vingerdav saba. Kuid koht, kus looduslik ahel lõppema peaks, tundub täiesti hüljatud. Kuidas see võimalik on? Kuhu puhkajate nautlev tarbimisringike siis suubub?

Hetke pärast on asi klaar. Plikad kutsuvad mu veepiirile liivalossi ehitama. Tuult pole, madal vesi on paitavalt soe ja lõhnab ilmeksimatult inimese uriini järele. Kaks daami mu kõrval olid tõelised prohvetid – nende targa tähelepaneku saaks laiendada enamikule puhkajaist. Käimla on olemas, kuid selleni jõudmiseks tuleb järsust kaldanõlvast üles ronida, ja keegi lihtsalt ei viitsi sinna minna! Mis see üks sorts siis järvele teeb? Häda algab sellest, et samamoodi mõtleb ka tuhandes, kes nädalalõpul siia saabub.

Suvi kutsub sulistama! Kuid seda tasub teha hoolivalt. «Vette häda tegemine ei ole OK,» ütleb terviseameti kommunikatsioonijuht. Siin pole mingeid agasid, vingerdamise ega vabandamise ruumi. Tegemist on teadliku saastamisega.

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees /

Tilk meres?

«Vette häda tegemine ei ole OK,» on terviseameti kommunikatsioonijuht Simmo Saar konkreetne. Siin pole mingeid agasid, vingerdamise ega vabandamise ruumi. Tegemist on teadliku saastamisega.

«Kolibakter satub sageli veekogusid saastama just väljaheidete kaudu,» selgitab Saar. «Kui randa häda tehakse, rikub see vee kvaliteeti, soodustab bakterite ja vetikate vohamist. Rolli mängivad paljud tegurid – mis baktereid täpselt ekskrement sisaldab ja kui palju sellesse piirkonda kraami tekitatakse. Kuid sellist olukorda, kus vette ja randa häda tegemine oleks kahjutu, pole olemas. Küsimus on vaid selles, millal tuleb see viimane sulg, mis murrab kaameli selgroo, ning ujumine selles paigas tuleb ebasoovitatavaks kuulutada.»

Avalikult öeldakse: ujumine mittesoovitatav, vee kvaliteet ei vasta nõuetele. Vaikimisi saadab seda küllalt tihti ääremärkus: kriitiline hulk hoolimatuid puhkajaid pissis vette.

Samas rannas nägin ka suhtumist, et las laps teeb pealegi vette, ta ju alles väike. Aga kas sa saadaksid oma armsa väikese põnni sama lahke naeratusega pissimerre suplema, kõigi teiste toredate tädide ja onude toodangu keskele?

Tagasi üles