/nginx/o/2019/08/09/12450198t1hd983.jpg)
"Kuna minu parim noorusaeg möödus Kärlal, kus sai ka ise isetegevust tehtud ning selle tõttu abikaasagi leitud, siis ei saa ma jätta pisut valgustamata neid isetegevuse kaadritaguseid, mis noorematele vist enam ei paista, nagu ka inimesi ei tunta," kirjutab Ingrid Holm.
Läksin Kärlale tööle 1973. aasta 3. aprillil. Otsekohe hakati mind kutsuma segakoori laulma, töötas ka külakapell Martin Kuusi juhtimisel, kes algul käis Kuressaarest, pärast elas Sõmeral. Oli näitering Valdur Olli juhendamisel ja nad võtsid kavva üsnagi nõudlikke tükke, millega hästi hakkama said.
Seal oli tõsist ja nalja ning rahvale meeldis. Mäletan kolhoosipidu, kus mängis Sõmera ja Kärla poistest koosnev ansambel. Kärla segakoor käis igal aastal rajooni laulupeol ja üldlaulupeol, kui need toimusid.
Kärla segakoori juhatas algul Leevi Häng, Taritu koori Endel Prei. Vahel toimusid kooriproovid koos. Enamasti sõitsime meie Taritusse, sest Prei tervis streikis. Hiljem juhendas segakoori Rein Orn. Kui oli rajooni laulupidu, siis oli tavaks, et külaliskoore võtsid vastu kohalikud. Vahel olime koos Taritu kooriga mandri kooride vastuvõtjad, kuid mäletan, et Kärla pargis oli õhtu koos Tallinna taksopargi meeskooriga. Pidu oli lõbus. Tralli jätkus koiduni, mälestusi hauani.
Kärlal tegutses ka naisansambel. Alati oli pidude ettevalmistus nii, et oma külanõukogu isetegevuslastest pidi enamik esinema. Kuna kolhoosiesimees Juhan Kuusk, tollane partorg Edgar Umal ja külanõukogu esimees Enno Uussaar olid kõik entusiastlikud ja edumeelsed inimesed, samas nõudlikud, pidi pidu olema hästi korraldatud. Esinejad tuli leida oma isetegevusrühmadest. Eeskava pidi olema vaheldusrikas ja näitama tehtut. Esinesid koolilaste tantsurühmad, lauljad ning ka kõik ülejäänud.
Klubi oli sageli kasutusel, kuid suuremate pidude ajal tekkis ruumipuudus ja peod toimusid koolimaja saalis. Kuna noored tahavad tantsida ja klubi kasutamiseks pidi olema põhjus ning isegi seda käidi kontrollimas, mida klubis tehakse, siis korraldati nii luule- kui ka küünlavalgusõhtuid, filmi- või miski raamatu arutelusid.
Suuremate pidude korraldamisel lõid kaasa nii kommunistlikud noored kui ka kolhoosi esimees ning külanõukogu oma jõu ja nõuga. Kõik olid tegevad, sest pidu oli kõigi jaoks. Korraldati ka igasugu teemaõhtuid, kas raamatuautorite ja nende loomingu tutvustamiseks või mingi helilooja auks. Tollal oli enamik noori kommunistlikud noored, kuid peost said osa kõik, kes tantsida tahtsid. Raamatukogujuhataja Elja Parbus tegi suure töö, sest sel ajal puudusid igasugu praegused võimalused ning kõik materjal tuli kirjutada või trükkida masinal ning joonistada temal endal.
Loomulikult olid ka kõik režiid tema koostatud. Igal suuremal peol esines Sõmera meeskvartett, kes oli rahva hulgas väga hinnatud kodus ja palju kaugemalgi, samuti kiideti kapelli ning naisansamblit.
Kärla seltsielu on alati olnud väga aktiivne ja osalejaid seal palju. Taheti koos käia ja teha, vanust ei vaadanud seal keegi. Nii kapellist kui ka segakoorist ja näiteringist võtsid osa inimesed vanusest hoolimata ja meil kõigil oli lõbus.
Kärla kultuurielu ei ole kunagi soikus olnud. Vähemalt 1973. aastal pulbitses see nagu katel hea tule peal ja jäi nii ka 1980. aastal, kui mina sealt lahkusin
Jõudu ja jaksu praegustele tegijatele! Nemad ei pidanud alustama tühjalt kohalt.