Kaspar Eevald: “Sukeldumine on alati olnud minu jaoks selline trip iseendasse”

Kaspar Eevald Foto: Erakogu

Rakvere päritolu ettevõtja Kaspar Eevald on vabasukeldumas käinud maailma eri paigus.

Vabasukeldumine on ala, mille puhul vee all viibimise aja jooksul õhku juurde ei saada, kasutada on vaid enese kopsus olev hulk õhku. Kaspar on kokku puutunud haidega ja silmitsi seisnud paljude raskustega. Katsumustest hoolimata mees oma hobi kindlasti ei jäta.

Millal te alustasite vabasukeldumisega?

Ma arvan, et see jäi kuskil aastasse 2012 või 2013, kui ma alustasin tavaliste suvereisidega Egiptusesse, kuna sinna on hea minna ja ka ilm on seal väga soodne. Suurema osa ajast veetsin ma vees. Mingil hetkel tekkis peas selline mõte, et kuidas inimesed hinge kinni hoides ja ilma abivahenditeta üldse vette sukelduvad. Üritasin alguses ise sellega tegelema hakata, aga mulle tulid ette piirid, millest ma ise üle ei saanud.

Hakkasin selle spordiala kohta rohkem uurima, tänapäeval on internetis kogu vajalik info olemas, iseasi kui usaldusväärne see on. Vaatasin YouTube’ist videoid ja lugesin vabasukeldumise kohta, hiljem sain aru, et just selline spordiala on ka tegelikult olemas. Aasta pärast läksin tagasi Egiptusesse ja avastasin puhtjuhuslikult oma praeguse treeneri. Tal oli oma vabasukeldumisklubi ja sealt kõik alguse saigi. Alustuseks võtsin sissejuhatava treeningu ja vastavad kursused. 2014. aastal tegin endale vajalikud sertifikaadid, et saaksin varustust rentida, sest ilma sertifikaatideta varustust ei väljastata.

Miks te sellise hobi valisite?

Enne vabasukeldumist oli mu suureks kireks motokross, mulle meeldis väga sõita ja sõiduisu oli suur. Kuna olin siis noorem, polnud mul nii palju rahalisi võimalusi, loomulikult kaasnesid motokrossiga ka suured vigastused, nii et otsustasin selle hobi kõrvale jätta. Kuid sukeldumine on alati olnud minu jaoks selline trip iseendasse, lisaks on see suur väljakutse, kuna sa ei lähe seda lihtsalt tegema ja muremõtteid vette laskma.

Sellele eelneb ettevalmistus, iseenda häälestamine nii vaimselt kui ka füüsiliselt – me oleme selle alaga seotud läbi ja lõhki. Sukeldumine on väga sügav spordiala, mind kõnetavad väga sellised sügavad teemad ja tegemised.

Kuidas te end rahulikuna hoiate?

Võin öelda, et see on väga suur enesekindluse kasvatamine. Eks meil kõigil ole hirme ja nende ületamine nõuab palju enesekindlust. Süda taob mul ikka enne sooritust, eriti kui ma lähen sügavusse, kus ma enne olnud pole, peas keerleb alati mõte, et kas ma saan sellega hakkama või ei, kuid ma tean, et saan igal hetkel otsa ringi keerata ja pinnale tulla.

Ma püüan viibida väga palju hetkes, üritan mõelda ainult oma soorituse peale ja kõik muu välja lülitada. Proovin saada veega üheks. Meil on ka muid abinõusid, mida kasutusele võtta, näiteks hingamine. Ka hingamisega saab end maha rahustada, pulssi langetada ja kehas protsesse esile kutsuda. Vaimsetel ja füüsilistel teguritel on siiski väga suur roll, pinget täielikult maha suruda on muidugi väga keeruline.

Millised riskid kaasnevad selle hobiga?

Suur risk on uppumine, lisaks rõhust tulenevad riskid, näiteks kessoontõbi. Kessoontõbi ehk dekompressioontõbi on haiguslik seisund, mis tekib kiirel siirdumisel kõrgema õhurõhuga keskkonnast madalama õhurõhuga keskkonda. Selle tagajärjel võivad veres ja kudedes moodustuda gaasi-, peamiselt lämmastikumullikesed, mis rõhu äkilisel langemisel hakkavad kiiresti vabanema – see võib tekitada trombe, need omakorda insulti, halvatust, närvikahjustust ja muid vigastusi.

Mis on teie eesmärk?

Eesmärk on teha uus eestlaste maailmarekord ehk olla esimene eestlane, kes käib ära 100 meetri sügavusel.

Millest peaks alustama?

Kindlasti peaks esimese asjana tegema endale selgeks ohutuse, hinge kinnihoidmine võib kaasa tuua minestamise ja vees minestamine omakorda toob kaasa uppumise. Omal käel saab ohutust õppida internetist, kuid kunagi ei tea, kui usaldusväärse allika otsa satutakse. Eelkõige on soovituslik hakata selle alaga tegelema kellegi teadjama või professionaali käe all, sest tema teab täpsemalt, kuidas asjad käivad. Põhiline on alustada hingamisest ja sellest, kuidas end rahulikuna hoida, viia kurssi end anatoomiaga: mis meil üldse võimaldab nii sügaval hingata ning kuidas viibida õiges seisundis. Füüsikateadmised, joogaga tegelemine, füüsiliselt vormis olemine aitavad väga suuresti kaasa.

Milline näeb välja üks sukelduspäev?

Hommikut alustan kerge hommikusöögiga, mis annab mulle energiat, kuid ei tekita täiskõhutunnet, kohvi ma endale hommikuti lubada ei saa, kuna see tõstab pulssi ja teeb ärevaks. Teen keha soojaks ja kuulan oma maitsemeelele vastavat muusikat, üritan viia end vastavasse olekusse ja olla võimalikult rahulik. Pean end orienteerima ainult sooritusele, mitte millelegi muule. Tavaliselt algab sukeldumine kell 10, pool tundi enne sukeldumist panen selga varustuse ja kontrollin kõik üle. Veest välja tulles saan lubada endale esimese kohvi ja süüa valimatult, kuna rõhuga mängimine ja sügavustes sukeldumine tõmbab keha väga läbi. Kõht läheb väga tühjaks. Treeneriga arutan peale sukeldumist läbi ilmnenud vead ja järgmise päeva kava. Õhtul võtan aja maha.

Kuidas end füüsiliselt vormis hoiate?

Teen üldfüüsilist trenni ehk jooksen, käin jõusaalis ja teen kuivalt sukeldumisega seotud harjutusi.

Sellel aastal võtsin endale appi Kreekast pärit noormehe, kelle nimel on vabasukeldumise maailmarekord, ta ujus esimesena hinge kinni hoides basseinis 300 meetrit edasi-tagasi. Ta tegi mulle spetsiaalse treeningukava, mille täitmist alustasin 12. augustil ja mis kestab oktoobri lõpuni välja. Et selleks ajaks, kui ma lähen sügisel Egiptusesse, oleksin ma nii vaimselt kui ka füüsiliselt treeninglaagriks valmis ja suudaksin võimalikult häid tulemusi saada.

Kui palju see hobi raha nõuab?

Ühe kümnepäevase treeninglaagri peale läheb umbes 3000 eurot. Treeneri tunnihind on 95 eurot, päevas treenitakse poolteist tundi ehk laager kokku maksab 900–1000 eurot. Edasi-tagasi lennupilet maksab 400–500 eurot, kahenädalase majutuse eest tuleb tasuda 500–700 eurot ja kohapeal elamiseks läheb umbes 500 eurot.

Mis te arvate, mida tunnevad teie ema ja isa?

Ema-isa ikka muretsevad, kindlasti pole see neile kerge, kuna see on mõnes mõttes väga riskantne spordiala. Nad elavad ka mulle palju kaasa, tunnevad huvi mu tegemiste vastu. “Kirjutavad ja joonistavad” mulle üsna tihti, kui olen reisil. Ilma vanemate, vend Kristo, oma truu sõbranna Jane ja sõprade Indreku ja Pauli toetuseta ei oleks mul võimalik selle alaga nii rahulikult tegelda.

Kus te võistelnud olete?

Riias toimus üks basseinivõistlus, läksin sinna selleks, et kogemust saada. Tahtsin saada kätte selle võistlusnärvi, et mida ma tunnen siis, kui hulbin vees, mul on sada meetrit sügavust nööri ees ja ainsaks võimaluseks on asi ära teha. Võistlusel sooritasin kõik alad edukalt, sain aimu, mida tähendab kohtuniku silme all soorituse alustamine ja kuidas tulla toime südame kloppimisega, teades, et ei suuda end kuidagi maha rahustada.

Kui tihti vabasukeldute?

Aprillis saabusin treeninglaagrist tagasi, sain merel “peksa” ning olin läbi ja lõhki väsinud, otsustasin aja maha võtta. Kuni eelmise nädalani ei tegelenud ma vabasukeldumise treenimisega põhimõtteliselt üldse. Tegin ainult füüsilist trenni. Sellest nädalast alustasin treeningukavaga. Treenin viis korda nädalas, järgmisel kuul tulevad uus treeningukava, teised harjutused ja teised lähenemised. Üldiselt jah, enne treeninglaagrit treenin kolm kuni viis korda nädalas, käin jooksmas ja jõusaalis.

Rääkige mõni sukeldumisega seotud lugu.

Ujusime treeneri ja sõbra Sergheyga rahulikult vees, ma olin just jõudnud platvormile – platvorm on 100 meetrit kaldast eemal olev alus, millest jooksevad läbi poomid, poomidest omakorda köied, mis ulatuvad alla põhja – ja panin end sukeldumiseks valmis. Ühel hetkel tuli treener minu ja Serghey juurde ja ütles: “Kutid, tulge hästi rahulikult vette, ligiduses on vaalhai.” Muidugi sattusime õhinasse ja läksime vette, seal ta oligi: suur vaalhai, kuskil nelja-viie meetri pikkune ja väga graatsiline olevus. Ujusime temaga koos 15 meetri sügavusel, ta tiirutas meiega terve selle treeningu aja, tavaliselt lähevad nad eemale, aga too vaalhai tundis meie vastu sama suurt huvi kui meie tema vastu. Mul õnnestus temaga ühel hetkel kõrvuti ujuda ja talle silma vaadata. See oli big moment – tema vaatas mulle silma ja mina talle. Meie vahel oleks justkui side tekkinud, oleksime nagu üheks saanud.

Kas plaanite kunagi sukeldumiskohta vahetada?

Ei. Mu treener on Egiptuses, ma ei tahaks teda kellegi vastu vahetada, sest saan temaga väga hästi läbi. Lisaks on mul oma kommuun, kellega ma läbi käin. Igal kevadel või sügisel, kui olen Egiptuses, trehvan nendega. Kui ma aga käin seal 100 meetri sügavusel ära, siis tahan sukelduda kuskil mujal, harrastuse mõttes. Ja lihtsalt puhata.