Toomas Hendrik Ilves: oleme olukorras, kus võim on tähtsam kui õigus

Laulupeo avakontsert «Õpetajale». Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Taasiseseisvumispäeva hommikul kirjutas Toomas Hendrik Ilves sotsiaalmeediasse postituse, kus avaldas Eesti demokraatia pärast muret: «Nüüd ei ole julgeolek enam peamine oht vabadusele. Nüüd on selleks juhid, kel puudub vastutustunne ja puudub arusaam õigusriigi toimimisest.»

«Ent Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.

Esimest korda iseseisvuse taastanud Eesti ajaloos oleme olukorras, kus paljud tunnevad demokraatia pärast muret. Vabadusepüüdlust nimetatakse massihüsteeriaks, õigusriigi põhimõtteid rikutakse, valitsuse liikmed kostitavad kodanikke sellise keelepruugiga, mis oleks just kui pärit 1950. aasta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumilt.

Sestap tuntakse mitte üksnes muret, vaid lausa hirmu taastatud Eesti demokraatia kadumise pärast. Vabandused, mis kinnitavad, et miski pole muutunud ja kõik olla korras, ei veena ei kuulajaid ega vabandajaid endidki. Eesti valitsus vabandab rohkem kui Mark Zuckerberg, kuid vabandamisest ei ole kasu, kui sellele ei järgne tegusid, mis näitaks, et vabandust mõeldi tõsiselt. Esimest korda oleme olukorras, kus võim on tähtsam kui õigus, kus pidur on tähtsam kui gaas.

Mõtlen sellele kiirele allakäigule iga päev. Mõtlen, kuidas 30 aastat rasket tööd Eesti vabaks saamise ja ülesehitamise nimel saab nii lihtsalt ohtu seada. Võimuiha ja mahhinatsioonide läbi, nende poolt, kelle panusest ülesehitamisel ei olnud märkigi.

Vabaduse olemus ei muutu, selle tunnused on igavikulised ja meie kultuuriruumis aastasadu tunnustatud. Aga ohud vabadusele on muutunud, ja on muutunud ka väljakutsed, mille ees vabadust kaitstes seisame. Vaba Eesti esimene väljakutse 1990ndail oli julgeolek – Vene vägede väljaviimine, piiri fikseerimine, Euroopa Liit ja NATO. See väljakutse kestab siiani.

Ent nüüd ei ole julgeolek enam peamine oht vabadusele. Nüüd on selleks juhid, kel puudub vastutustunne ja puudub arusaam õigusriigi toimimisest, kelle soov olla võimul matab eetika, kelle arusaam võimust on sõim ja alandamine, kelle poliitiline eesmärk pole valitsemine, vaid oponentide hävitamine.

Kunagi küsiti Konstantin Pätsi käest, kuidas ta sai olla varem sotsialist ja hiljem konservatiiv. Päts vastanud, sest nüüd on, mida hoida. See on konservatism kõige ehtsamal moel. Sel pole mingit pistmist neomatslusega, mis maskeerib end pseudokonservatiivse populismina, mis külvab vihkamist ning viib meid aina kaugemale sellest paleusest, mida nimetame vabaks Eestiks.

/.../

Ma loodan noortele. Ma loodan eestlastele, kes aduvad, mida tähendab meie riigi ajalooline tung vabaduse poole. Ärme lase end vajuda mandumise sohu, ärme lase kellelgi, ei võõrail ega neil, kes meie hulgast, rikkuda seda, mida me oleme ühiselt nii pikkade aastate vältel loonud.

Elagu Eesti. Jää vabaks.»

Tagasi üles