Juhtkiri: öeldagu või 20 korda (4)

Postimees
Copy
21. augusti karikatuur
21. augusti karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Ühe tänapäeval aktuaalse tarkuse järgi muutub kümme korda öeldud vale faktiks. Tahame me seda tunnistada või mitte, aga oleme olukorras, kus tuleb seista selle eest, et Eesti valitsuse tasandil järjepidevalt maha hõigatavad valed ei muutuks tõeks ega hakkaks oma elu elama.

Tänasest lehest võib lugeda, et ministrite Mart ja Martin Helme esitatud ettekäänded politseijuht Elmar Vaheri vallandamiskatse ajal, nagu too oleks kärpeettepanekute tegemisel omavolitsenud, koalitsioonileppele vastu töötanud ja kokkuleppeid rikkunud, ei ole tõsi. Kärpekavade koostamist käsitlenud siseministeeriumi haldusala tippjuhtide koosolekute protokollide järgi ei räägitud neil koosviibimistel kordagi, et koondamisega seotud ettepanekuid on sisuliselt keelatud teha. Ning mis puudutab riigikaitsereservi loomist, siis nagu me praeguseks teame, on Vaher seda mõtet toetanud, mitte torpedeerinud.

Kuid ärme unusta veel üht ringlema läinud seletust, miks politseijuhti püüti ametist lahti teha. Elmar Vaher ütles eelmise neljapäeva õhtul antud pressikonverentsil, et Martin Helme nimetas tema suhtes usalduse kaotamise põhjusena endise kõrge ametniku Hannes Rummi joobespäi autoroolist tabamise juhtumi väidetavat mahavaikimist. Ehkki Helme lükkas sotsiaalmeedia vahendusel selle jutu ümber, seostas tema erakonnakaaslane Jaak Madison oma Facebooki lehel Vaheri vallandamiskatset just Rummi intsidendiga. Hiljem selgus, et Rummi kriminaalmenetluse lõpetamine oportuniteediga on esmarikkujate puhul juba mitu aastat tavapraktika. Rääkimata sellest, et neid otsuseid teeb prokuratuur, mitte politsei.

Kumb on peaministri jaoks tähtsam: kas oht demokraatiale või valeväiteid loopiva koalitsioonipartneriga loodud valitsuse töörahu?

«Mina valin töörahu ja selle nimel peavad kõik pingutama,» oli peaminister Jüri Ratase sõnum esmaspäeval pärast president Kersti Kaljulaidiga kohtumist. Kui Ratas seda endale ja teistele kümme korda korrutab, võib jääda mulje, et valibki ja peavadki. Kuid tegelikult ei ole küsimus ju üldse selles, kas valitsus püsib koos ja suudab koostööd teha, vaid selles, et minister ületas oma volitusi, üritas politseijuhti ebaseaduslikult vallandada ja – kui kasutada presidendi sõnu – tegi nõnda tõsise katse õigusriik kraavi juhtida.

Süüdistada Ratast siinkohal valetamises oleks liiga ränk, aga avalikkust eksitab ta valin-töörahu-jutuga küll, jäägu ta selle juurde kas või 20. korda, kui temalt küsitakse tegelikult hoopis midagi muud. Näiteks, kas ta usaldab Mart ja Martin Helmet.

Kersti Kaljulaid viitas eile õhtul presidendilossi roosiaias peetud kõnes haprale tasakaalule, mida iga meie sõna ja tegu mõjutab.

«Isegi ühest juhtumist, kus poliitiku tahe ületab õigusriigiga seatud piirangud ja jõuab eesmärgile ebaseaduslikult, võib alata demokraatliku Eesti lõpp,» hoiatas ta. Kumb on peaministri jaoks tähtsam: kas oht demokraatiale või valeväiteid loopiva koalitsioonipartneriga loodud valitsuse töörahu?

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles