Miks on skeemitamine võimalik?

Euroopa pettustevastane amet (OLAF) on korduvalt avastanud ning tagasi küsinud Euroopa Komisjoni jagatud teadustoetuseid, mille välja pumpamiseks on kasutatud võltsitud tööaega ehk rakendatud tööaja varastamist. Tegemist on tüüpilise petuskeemiga.

Miks üldse on aga võimalik veenda komisjoni andma välja toetust pea kaks korda rohkem, kui tegelikult töö eest vaja läheks?

Esiteks on teadustöö puhul väga raske ennustada selle tegelikku hinda. Samuti on võimalik panna esialgsesse avaldusse kirja kallimad professorid ning hiljem töö ära teha odavamate nooremteaduritega ja vahe kõrvale panna. Samuti on võimalik komisjonile hiljem öelda, et tööd kulus oodatust mõningal määral rohkem. Kõiki neid meetodeid kasutas ka Nurkse instituut.

Euroreeglid sätestavad, et kui projektis osalemiseks on saadud alla 325 000 euro, ei pea teadusasutus kulutatud rahale ise välisauditit tellima. Euroopasse tuleb saata üksnes üldised kulunumbrid. Euroopa Komisjon auditeerib tagantjärele aga üksnes seitse protsenti projektidest.

Selliseks puhuks on instituudil olemas võltsitud ajatabelid. Kui audiitor instituuti sisse astub, oleks teadlased hakanud väitma, et näiteks Drechsler ja teised palka saanud teadlased panustasid siiski OGI projekti, kuigi nende nime üheski projekti avalikus tulemis ei leia.

Isegi kui töötundide varastamist ei toimu, ütlevad Horisont 2020 fondi reeglid selgelt, et projekti raamatupidamine ei tohi olla vormistatud tagantjärele. Postimehe käsutuses olevad meilivahetused kinnitavad selgelt, et Nurkse instituudis on töötunnid vormistatud hiljem: välja makstud summade põhjal arvutati tunnid, mitte tundide põhjal palk.

Euroopa Komisjoni slaidiesitlus Horisont 2020 reeglite kohta näitab selgelt, et Nurkse instituudi kasutatud meetodid ei ole kooskõlas raha kasutamise reeglitega ning peaksid lõppema tagasinõudega.

Kuvatõmmis

TTÜ hämar saladus: mainekas instituut pettis süsteemselt välja eurotoetuseid

Sirgala harjutusvälja laiendatakse ainult riigimaade arvelt