Karl-Eduard Salumäe: ebamälestus ilusast nõukaajast

80ndad või 90ndate algus. Kauplus Nõukogude ajal. Foto: Meelis Lokk

«Nõukogude ajal oli hea – jagati tasuta kortereid,» kuulsin ma kunagi enda eakaaslase, noore pere ema suust. Võtsin seda groteskse meeldetuletusena, et iseseisvuse taastamine ja Balti kett – kaks tähtsündmust, mida me neil päevil järjepanu meenutame – ei olnud eile.

Mina, hallineva peaga mees, sündisin näiteks kolm päeva pärast Balti ketti. Niisiis piirdub minu kokkupuude nõukaajaga marlimähkmesse kakimisega.

Riigikogu noorim liige Ruuben Kaalep on sündinud 1993. aastal ehk krooniajal. Jaak Madison nägi ilmavalgust neli kuud enne Eesti taasiseseisvumist. Rääkimata inimestest nagu Kelly Sildaru, kelle sünniaastaks on 2002. See tähendab muu hulgas, et tema isikukood ei alga mitte 4, vaid 6ga.

Tänavu kooli minevate laste seas on selliseid, kelle mõlemad vanemad on sündinud Eesti Vabariigis, mitte Nõukogude Liidus.

Ühesõnaga: praeguste tegijate ja otsustajate seas on üha rohkem neid, kelle jaoks on ENSV ennenendeaegne lugu. Tahaks loota, et nad on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundides tähele pannud ning üldse piisavalt laiade teadmistega, et mõista eelmise riigikorra õudu ja viletsust. Ent nagu kohe algul toodud näitest ilmneb, ei saa selles kindel olla.

Tahaks ju, et noori pelutaks ennekõike mõte retsitud isikuvabadustest ja Vene diktatuurist, mitte jutud sellest, kuidas vorst, palitu ja sektsioonkapp olid ühte värvi ja kõiki neid oli ka raske saada.

Seejuures tahaks ju, et noori pelutaks ennekõike mõte retsitud isikuvabadustest ja Vene diktatuurist, mitte jutud sellest, kuidas vorst, palitu ja sektsioonkapp olid ühte värvi ja kõiki neid oli ka raske saada.

Kersti Kaljulaid kõneles roosiaias vahepeal kaotatud vabaduse tähtsusest pikalt ja hästi, ka paljudele alla 30-aastastele, näiteks 1990ndate lõpus sündinud nublule. Kuid presidenti olid (valdavalt) kuulamas heal põhjusel kutsutud, ärksa meelega inimesed, crème de la crème. Kas ülejäänud noortel on möödunud aegadest samavõrd adekvaatne pilt? Kas me oleme selles ikka kindlad?

Õnneks pakub elu paeluvaid võimalusi end asjadega paremini kurssi viia. Soovitan soojalt HBO lühiseriaali «Tšornobõl» («Chernobyl»). Lisaks muule paljastub sealt hästi, kui ilge on süsteem, kus iga mehejupp kardab paaniliselt temas ühe astme võrra kõrgemal olevat aparatšikut.

Oht, et kollektiivne teadmine nõukogude aja vastikusest räbaldub sedavõrd, et kriitilisel hulgal inimestel tekib elust ENSVs pehmelt öeldes kummaline arusaam, kasvab iga aastaga. Teadvustagem seda. Sest, noh, tasuta korterit tahaks ju ikka.