Omavalitsejate otsustamatus ehk Kuidas õigesti vale nooti mängida

Erki Aavik Foto: Erakogu

"Keegi pole nii loll, et kirjutaks alla otsusele, mis kindla peale vaenlasi ja tüli toob. Aga mida siis teha?" küsib muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

Keskpärasusest ja Kuressaare kesklinnast on tüütuseni kirjutatud. Mitte ainult tagantjärele tarkusena – ka siis kirjutati, kui oleks nii mõndagi mõistliku hinnaga muuta saanud. Aga ei muudetud, ei mõeldud, ei tehtud parandusi ei projektis ega teostuses, ei kuulatud targemate ega üldse kellegi nõu. Ja nüüd on oht, et mõni kukal jääb kratsimisest päris kiilaks, sest peale suurejoonelise City rajamise fiasko on kogu linnavalitsemine või vallavalitsemine (võib-olla see ongi segaduse põhjus, et ei saa enam aru) osutunud... Jah, milliseks? Kas liiga keeruliseks? Või lihtsalt ei jõua? Et on siis lollpead või? Või ehk ikka tõesti nii ülbed, nagu mõnikord tundub?

Kui juurdepääsu piiramisega veel kõiki ärisid välja ei suretatud, siis tehti – nagu keskaegsete nõiakunstis kahtlustatavatega – veeproovi. Kui keskväljaku ühes servas uputamisega tõelisi ettevõtjahingi välja selgitati, kas siis võib karta, et teises servas katsetatakse tulega? (Nojah, pritsumaja on ju käepärast...)

Teeme… või ei tee

Aga ei ole vahest põhjust valitsejate uusi karistusoperatsioone karta, sest äris ja juhtimises kogemusi kogunud oskavad neile tegelinskitele diagnoosi panna küll, see on – otsustamatus, otsustusvõime puudumine.

Kas teha kesklinn autovabaks? Või äkki ikka ei teeks? Kas paneme kõrtsidele kärakamüügi ajalise piirangu? Jah, teeme! Jah, paneme! Aga... oot-oot, siis tulevad ju need... ja ütlevad... ja kaebavad... Nii et las autod sõidavad! Las panevad pidu hommikuni! Aga... ei – siis kirjutavad ju need teised... ja kaebavad... ja teevad kodanikeühenduse... ja leiavad advokaadi... ja...

Otsuste tegemata jätmisel ja lõputul edasilükkamisel on mitu päritolu. Kasinad teadmised, julguse puudumine ehk argus, soov kohest tüli vältida, soovimatus vastutust võtta. Keegi pole nii loll, et kirjutaks alla otsusele, mis kindla peale vaenlasi ja tüli toob. Aga mida siis teha?

Nii et ikka teeme... või ei

Otsustada tuleb, valitsejad, otsustada! Kinnitan teile lohutuseks, et ka palju lihtsamates olukordades ei ole võimalik kõigile meeldida. Eriti dilemma puhul. Ja sageli pole ka mõistlikku kompromissi. Igaüks, kes on mingisugustki tulemusele orienteeritud kollektiivi juhtinud, teab seda väga hästi.

Igivana juhtimisalane nali on selline: "Kuidas uus ülemus on kah?"

"Karm! Aga õiglane."

"?"

"Kui karistab, siis leiab hiljem ka põhjuse... "

Valitsejatega ei ole naljalt keegi kunagi rahul ja oponendid löövad keksu takkagi, nii et ise ei ole vaja rahulolematuseks põhjust vägisi anda. 

Eksimus andestatakse

Kirjeldan vihjeks veel üht markantset olukorda oma esimesest õpitud ametist. Enne täielikult solisti- ja ansamblistitööle pühendumist mängisin aastaid ka erinevates orkestrites, näiteks ERSO-s. See töö nõuab ametioskustele, pillivaldamisele lisaks kõigilt asjaosalistelt täielikku keskendumist ning ülimat täpsust ja tähelepanelikkust. Ja ikka keegi vahetevahel eksib. Emotsionaalselt ja üleüldse kõige silmapaistvam... ei, andke andeks – kõige kõrvatorkavam eksimine on generaalpausi sisse mängimine. Generaalpaus tähendab, et kõik mängijad on korraga vait, ja sisse mängimine muidugi seda, et keegi siiski mängib – mõistagi vale – noodi ja rikub sellega pausi. 

Asjatundmatu võiks end sellesse olukorda kujutades arvata, et tasuks loota, et mängisin vähemalt vaikselt... Tegelikult on aga nii, et kui mängisid sisse hädiselt, siis saad vaid mõne põlgliku pilgu osaliseks ja oledki keskpäraste hulka arvatud (tõenäoliselt juba ammu, aga nüüd omapoolse kinnitusega). Kui aga mängid pausi sisse nii, et kolleegid kohkuvad, kogu saal ärkab ja hea, kui dirigent infarkti ei saa, siis... Jah, siis kuuled vaheajal nii mõndagi, sest muusikutel on lisaks teravale kõrvale ka väga terav keel, aga sinu eksimus antakse sulle andeks ja lugupidamine sinu vastu tegelikult kasvab. Sest sa pole mitte mingi hädine sussisahistaja, kes teiste varjus poognat tühja vibutab. Kõik kuulsid, et oled tõeline mängumees ja ustav kolleeg, kelle kõrval on hea kindel oma partiid esitada. Eksimus andestatakse, salajane saamatus jääb külge.