Peeter Helme: «ekrestumist» ei saa välistada

Martin Helme. Foto: Eero Vabamägi

Eilses Postimehes kirjutas politoloog Tõnis Saarts, et vene valija tegi Keskerakonna suureks, kuid võib selle suuruse ka hävitada – kui partei ei astu samme, mis signaliseeriksid Eesti venelastele, et nendega jätkuvalt arvestatakse.

Saarts arutleb ka paari võimaliku arengustsenaariumi üle. Esimeses neist mängib ta mõttega Keskerakonna «ekrestumisest», mille all peab silmas käremeelse vasakpopulistliku kursi võtmist. Teiseks pakub politoloog välja võimaluse, et Keskerakond võiks hüljata praeguse võimuliidu ning püüda kasvõi juuniorpartnerina Reformierakonna juhitud koalitsioonis uuesti vene valija südamesse pugeda.

Kummalgi mõtteharjutusel on oma tugevused ja nõrkused. Nagu Saarts ka ise tunnistab, on tõesti raske kujutleda «Jüri Ratast, Mailis Repsi või Jaak Aabi kirumas Euroopa Liitu ja kuulutamas, et kooseluseadus tuleb kindlasti tühistada». Kuid – mida Saarts ei ütle – sama raske on kujutleda peaministritooli nimel praeguseks poole oma erakonna toetusest ohverdanud Ratast ametikohast lahti laskmas.

Loomulikult on vene häälte kadumine Keskerakonna jaoks häirekellad helisema pannud. Samas on kahed viimased valimised näidanud selgelt, et Eesti sisepoliitika astub ühte sammu ülejäänud Euroopaga.

Jah, igal riigil on oma eripära, nii pole meil rohelised läbi löönud ja end liberaaldemokraatlikeks nimetatud jõudude edu on rahvusvahelises plaanis pigem anomaalne. Kuid EKRE tõus ning sotside kõrbemine on käinud samas taktis muu Euroopa arenguga.

Kuid välistada ei saa ka «ekrestumist». Ent mitte Keskerakonna ega ka Isamaa, Reformierakonna või sotside, vaid hoopis ühiskonna «ekrestumist». Selle all olgu silmas peetud üha uute, järjest lühema eluea ning aina raevukama programmiga liikumiste esiletõusu.

Selle pinnalt ei maksa muidugi tulevikku ennustada. Hea näide on Saksamaa, kus marginaalse vasakradikaalse ühendusena alustanud rohelistest on praeguseks saanud toetuselt teine partei, kes pealegi võtab riigiasju tõsiselt. Aasta-paari eest ei oleks osanud seda ennustada.

Niisugust arengut ei saa välistada ka Eestis.

Kuid välistada ei saa ka «ekrestumist». Ent mitte Keskerakonna ega ka Isamaa, Reformierakonna või sotside, vaid hoopis ühiskonna «ekrestumist». Selle all olgu silmas peetud üha uute, järjest lühema eluea ning aina raevukama programmiga liikumiste esiletõusu. Midagi sellist näeme Itaalias või Madalmaades, kus erakonnad on muutunud projektiparteideks, mis klopsitakse kokku vastavalt järgmiste valimiste ootustele.

Eesti poliitika on selle kõrval stabiilne. Kas see nii jääb, näitavad arengud, mida me mõjutada ei suuda – muutused maailma majanduses, USA suhetes Hiina, Venemaa ja Euroopaga jne. Muidugi sõltub see ka sellest, kui hästi suudab meie valitsus ohjeldada Eestist kaugel asuvate põhjustega mullistusi, kuid midagi pole teha – nii heas kui ka halvas astub meie poliitika Euroopaga ühte sammu. Viigu see meid siis paremale või vasemale.