Hoolimatult kihutavad paadijuhid teevad Emajõe tonkameestel meele mõruks

Linna piires kalastavad tonkamehed saavad püüda rahulikumalt, sest linnas on keelatud kihutada ja laineid tekitada. Väljaspool linna peaks aga kalastajad ja paadisõitjad üksteisega rohkem arvestama. Foto: Margus Ansu, Kristjan Teedema, montaaž

Suveõhtu Emajõe ääres. Kalamees on pärast väsitavat tööpäeva jõudnud jõe äärde, heitnud sisse põhjaõnged ning avanud värskendava joogi. Juba siputab sumbas ka esimene priske latikas, kui korraga on idüll katkenud. Mööda kihutav kaater haarab kaasa õngede rakendused ja halvemal juhul veab jõkke ka harkidel seisvad ridvad.

Seesuguse kogemuse osaliseks on viimastel nädalatel saanud mitmed Emajõe tonkamehed. Üldiselt suudavad kalastajad ja paadimehed end üheskoos jõele ära mahutada, kuid ikka ja jälle kerkib väikelaevnike seas esile musti lambaid, kes oma hoolimatusega kalameeste meelepaha pälvivad.

Ritv jõkke

Nii oli tartlasest harrastuskalastaja Helari Tähe läinud reedel põhjaõnged Jänese matkarajal jõkke heitnud, kui nägi korraga enda poole lähenemas mootorpaati, mille pardal kaks noormeest. «Tavaliselt sõidetakse ikka keset jõge, aga nemad tüürisid millegipärast kalda suunas,» meenutas Tähe. «Kui sain aru, et nad ei kavatsegi hoogu maha võtta, rabasin esimese õnge hargilt maha, aga klõps käis ja rakendus purunes. Keskmine õng jäi puutumata, kuid siis käis raksakas ja kolmas õng kadus jõkke.»

Tähe märkis, et õng avaldas ilmselt teatud vastupanu, nii et pisut võeti hoogu maha, kuid kalamehele mingeid vabandussõnu ei hüütud ning põrutati ülesvoolu edasi. Õnnekombel sai Tähe tagasi jõkke tõmmatud ridva – see hulpis viie minuti pärast allavoolu ning teise õnge abil õnnestus tal see veest välja tõmmata ja püüki jätkata.

Helari Tähe sõnul on selliste kihutajate ohvriks langenud ka mitmeid tema sõpru-kalamehi ning Jänese matkaraja alguse kõrval on üks ohtlikem piirkond vangla silla juures, kus samuti paatidest viimast võetakse.

«Meele teeb mõruks selline asi – tahaks, et kõik rahumeelselt jõele ja jõe äärde ära mahuks,» ütles Tähe.

Kiirusepiirangut pole

Sama seisukohta väljendas ka Eesti merekooli Tartu filiaali juhataja ja jõelaeva Pegasus tüürimees Indrek Särg. Üldine liikluskultuur Emajõel on Särje hinnangul viimase kümne aasta jooksul siiski märkimisväärselt paranenud ning mootorpaatidega ülbitsejaid on vähemaks jäänud.

Kui on näha, et paadijuht sõidab kalameeste liinid katki meelega, tuleks Särje sõnul sellest kindlasti teada anda veepolitseile, kuid samas rõhutas kogenud laevamees, et ka kalastajad peavad sellega arvestama, et Emajõgi on ikkagi laevatatav veekogu ning õngede sisse viskamisel peaks arvestama, et paadijuhil oleks võimalik neist mööda saada.

Jänese matkaraja alguse kõrval on üks ohtlikem piirkond vangla silla juures, kus samuti paatidelt viimast võetakse.

«Eriti allavoolu sõites on paadimees natuke abitus seisus ega saa teha väga järsku pööret, kui käänaku tagant tuled ja korraga näed kalastajat. Nii võidki õngenööri puruks sõita,» tõdes Särg.

Veeteede ameti väike- ja siseveelaevade osakonna Tartu piirkonna vaneminspektor Rait Prits märkis, et Suurel Emajõel ei ole mootorpaatidele seatud kiirusepiirangut, küll aga on kehtestatud Tartu linnas ja sadamate piirkonnas tasakäigu nõue.

Prits toonitas, et hea meretava näeb ette, et teiste liiklejate vastu ollakse eriti tähelepanelik ning kalastajaid ei häirita. «Kahjuks ei peeta seda alati meeles, seega kordame üle, et nii väikelaeva- kui ka jetisõitjad peavad arvestama ka teistega, kes veekogudel või nende ääres tegutsevad,» lausus Prits.

Ta lisas, et ka kalamehed peavad arvestama laevatatavatel siseveekogudel liiklemise korraga, mis keelab sulgeda püünistega üle ühe kolmandiku vooluveekogu laiusest, samuti tuleb püüniste paigaldamisel vabaks jätta vooluveekogu ristlõike sügavaim osa.