Bariton frakiga asjaarmastaja pilgu läbi

Jaak Järvise hetk, et vaadata tõtt Georg Otsaga. Foto: Raul Mee

Järgmisel aastal möödub suurkuju – laulja, näitleja ja ujuja – Georg Otsa sünnist sada aastat. Ühe kümnendiku jagu sellest ajast on töös olnud film pealkirjaga «Bariton frakiga» – Georg Otsa muusikalist pärandit osadeks võttev dokumentaalne linateos, mille eesmärk on viia Ots ja tema pärand nendesse kõrgustesse, mida see väärib. Tutvustada teda maailmale.

Filmi autor Jaak Järvine on aastaid püüdnud Georg Otsa loomingut oma filmiga elus hoida. Kuid püüdmisest üksi ei piisa, kui saatus vastu tahab mängida. Aastate järel on film siiski peaaegu lõppstaadiumisse jõudnud, presenteerimiseks peaaegu valmis, kuid millest veel puudu on, on lõplik lihv, mis elule ja muusikale päriselt elu sisse puhuks. Ometigi pole Järvine veel alla andnud. Kõnelesime mehega filmi valmimisest, selle tähenduslikkusest ja Georg Otsa olulisusest eestlaste jaoks ka 45 aastat pärast ta surma.

Kuidas te filmitegemise juurde jõudsite?

Ma sattusin filmitegemise juurde täiesti juhuslikult, 1973. aastal, kui Narva-Jõesuus oli noorte filosoofide laager. Seal sattusin ühte tuppa inimesega, kes tõi mind mu tulevase ameti juurde ja soovitas mulle Eesti Mittekommertslike Filmide Autorite Liitu. Ta teadis, et olin käinud Eesti Televisioonis, aga sinna mind vastu ei võetud, sest mul oli tollase aja mõistes puudujääke – ma polnud komsomoli kuulunud, ei olnud ka mujal käinud –, ja siis ma läksin sinna. Ja seal hakkas mulle meeldima. Ma pole filmikunsti kunagi õppinud, lihtsalt aastaid organisatoorsel tööl olnud.

Te olete seega amatöörfilmitegija. Kust tuli mõte võtta ette selline mastaapne projekt nagu dokumentaalfilm, eriti veel sellisest armastatud inimesest, nagu seda oli Georg Ots?

Stuudio ESTFilm soovitas. Nad ei hakanud otseselt peale käima, kuid osutasid, et sellisest teemast oleks väga huvitav dokumentaalfilmi teha. Ma olin alguses vastu, sest tegelikult on see ju äärmiselt keeruline ja mahukas, aga lõpuks ikkagi nõustusin ja hakkasin asja uurima.

Õnneks ma olin muusikat õppinud, teadsin juba, millega end seon – see kõik nõudis kohe alguses juba väga suurt teadlikkust ja asjasse süvenemist. Tutvusin Georg Otsast kirjutatud raamatutega, Peterburis muusikaarhiiviga, kuhu on Otsa kohta täiesti eraldi kartoteegid kogutud, ning samuti Moskva Suure Teatri arhiiviga. Sealt see alguse sai ja arenema hakkaski.