Juhtkiri: kui riigi leib saab liiga paks (19)
29. august 2019, 06:00
Samal ajal kui mitu Eestile tähtsat eksporditurgu on kiiresti jahtuma hakanud, juhib avalik sektor palgarallit ülekaalukalt. Paha lugu.
Kolm nädalat tagasi ennustas toimetus Euroopa majandusmootori Saksamaa tööstustoodangu kriisilikule kukkumisele ja Rootsi mullusele ehitusmahu kahanemisele viidates, et me oleme palgakasvu peo lõpu alguses. Eesti-sugune riik saab maailmamajanduses toimuvast paratamatult puudutatud. Rootsi näite puhul koguni nii, et mõni siinne puitmajade tootja pidi seepärast uksed sulgema.
Tänasest lehest võib lugeda, et ka Eesti Panga hinnangul toob peamistel eksporditurgudel toimuv kaasa töötasude kasvu edasise pidurdumise. Inerts on majandusprotsesside puhul aga suur, mistap ei juhtu miski üleöö.
Tänavu teises kvartalis kasvas keskmine brutokuupalk eelmise aasta sama ajaga võrreldes 7,4 protsenti ning kerkis üle 1400 euro. Mediaanväljamakse kasvas samuti pea sada eurot ja ületas 1100 piiri. Viimane annab tunnistust, et ka madalapalgaliste sissetulekud on tublisti paranenud. Vähemalt arvude järgi.
Ent seejuures kaigub taustal ikkagi: «Vähe!» Tööturu- ja palgauuringu järgi on inimeste hinnang oma majanduslikule toimetulekule eelmise aastaga võrreldes natuke halvenenud. Osalt seletatakse seda palgakasvu õgiva hinnatõusuga, osalt aga suurenenud ootustega elukvaliteedile.
Ühes sektoris, nimelt avalikus sektoris, ongi kasv nii protsentuaalselt kui ka rahasummade poolest olnud tähelepanuväärselt kopsakam. Mullusega võrreldes 11,2-protsendine tõus on kergitanud keskmise kuutasu riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes pealt 1800 eurole. Vahe erasektoriga on seega juba 400 eurot kuus. Nii suured käärid mõjuvad üsna kurjakuulutavalt.
Praeguses olukorras on riigil põhjust avaliku sektori palgakasvu tempole murega vaadata, sest see häälestab kõigi, ka erasektori töötajate ootused väga kõrgele. Erafirmad saavad aga palka tõsta vaid kasumi, tagavara ja lisandväärtuse loomise või investeeringute arvelt.
Mõneti on avalik sektor muidugi sundseisus. Nagu ka Eesti Pank oma kommentaarides märgib, nõuab riigitöö tihtilugu väga head eesti keele oskust ning seetõttu pitsitab kohaliku tööjõu puudus avalikku sektorit eriti tugevasti. Ettevõtjad tahaksid aga siinkohal usutavasti märkida, et ka võõrtööjõu sissetoomine ja rakendamine pole päris elus nii lihtne, kui võidakse arvata.
Lootus märgatavas tempos kasvavale palgale on inimlik olenemata sellest, millisest sektorist oma leib teenitakse, nagu ka eeldus, et elukvaliteet järk-järgult paraneb. Kuid praeguses olukorras on riigil põhjust avaliku sektori palgakasvu tempole murega vaadata, sest see häälestab kõigi, ka erasektori töötajate ootused väga kõrgele. Erafirmad saavad aga palka tõsta vaid kasumi, tagavara ja lisandväärtuse loomise või investeeringute arvelt. Ka Eesti Pank on sellest korduvalt rääkinud ja öelnud, et avalik sektor peaks praguses seisus pigem palgakasvu ohjeldama.
Siinkohal on küll paslik meenutada kolme nädala tagust tõdemust, et tulevikku ennustada on praegu eriti keeruline, sest mitte kunagi varem pole maailma suurimad keskpangad intresside alla laskmiseks sellistes kogustes raha trükkinud. Üldjuhul ei tõota riigisektori selge liidriroll palgarallis aga majandusele midagi head.