Ilmus esimene teaduslik uurimistöö Tartu keele ajaloost

1913. aastal ilmunud õpikut «Kodo-laste raamat» peetakse viimaseks tartukeelseks raamatuks. Foto: Kuvatõmmis

Eile kaitses Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Szilárd Tibor Tóth doktoritöö, milles uuris tartu keele ajalugu ning keskendus selle tekkimisele ja väljasuremisele.

Tartu (kirja)keel oli Lõuna-Eesti aladel kasutusel alates 16. sajandist kuni 20. sajandi alguseni peamiselt kirikliku kirjakeelena, mis hakkas 19. sajandil hääbuma.

Tóth vaatleb oma väitekirjas tartu keele sündi ja hääbumist ning püüab keelest välja sõeluda selles leiduvaid rahvakeele (murdekeele) elemente ja eristada neid keelekorralduse käigus tekkinud kirjakeele elementidest. Samuti määratleb ta tartu keele lugu globaliseerumisnähtusena.

Eeskätt kirikliku tartu kirjakeele raamid ulatuvad väitekirja autori Szilárd Tibor Tóthi käsitluse järgi 17. sajandi keskpaigast 1913. aastani. «Tartu keele väljasuremise aega määrates olen kontseptualiseerinud 1913. aasta õpiku «Kodo-laste raamat» viimase tartukeelse raamatuna. Tartu keele tuum on minu kontseptsiooni kohaselt Wastne Testament (ilmunud 1686–1905), mille järgi olen määranud tartu keele perioodid,» selgitas ta.

Kirikuõpetaja Johannes Gutslaff oli esimese lõunaeesti grammatika autor ja piiblitõlkija. Tóth tõstab esile, et Gutslaffi eestikeelsetes tekstides saab eristada kaht kirjaviisi. Esiteks, oma grammatika kirjaviis, mida iseloomustab diakriitikute (tähtedele lisatav märk häälduse esitamiseks) kasutamine. Teiseks Vana Testamendi tõlke kirjaviisi, millele on tüüpiline pikendus-h rakendamine.

Tóth käsitleb tartu keele lugu ka oma aja globaliseerumise ilminguna.

Mikroglobaliseerumine ilmnes tookord Euroopa suurtes piirkondades saksastumisena, makroglobaliseerumine aga antiikaja varemetel tekkinud kristliku Euroopa kultuuri levimisena.

Töö on kättesaadav Tallina ülikooli akadeemilise raamatukogu veebikeskkonnas.