Abielluda ja kohe auto alla jääda? Postimees Juuniori arvustavad lapsed

Tillukesed meediakriitiud lastele loodud Postimehe kallal. Vasakul on pildist äsja välja hüpanud Keira, Õnne, Liina Maria, Kirile ja Karel.

FOTO: Kristina Herodes

Suve lõpus vupsas Postimehe maastikule uus, väike ja värvikas kuju – Postimees Juunior. Oot, mis? Kellele? Lapsed ei loe ju! Aga miks ei loe? Ja kas tõesti ei loe? Võib-olla on asi vaid selles, et kodus ei jää nina alla midagi, mis lugema ahvatleks. Kuid mis siin ikka täiskasvanutel targutada, küsime, mida lapsed ise asjast arvavad.

Postimees Juuniori esimene number näpus, maandun murule ja kutsun kampa ümbruskonna eri vanuses lapsed. Nad saavad rahulikult asja uurida, lugeda ja nuputada. Õhtu lõpuks panen kirja, mis hinnangu väiksed eksperdid nende jaoks kokku keevitatud ajalehele annavad. Vestleme pisikeste rühmadena, nii et ühed ei tea, mida teised on öelnud. Väikeste inimeste brutaalselt otsekoheste, aga tihti ka väga arukate repliikide peale jääb mul kohati lausa suu lahti.

Esimene võetakse käsile koomiks ja nuputamise ülesanded. Siis läheb lahti putukajaht mööda lehekülgi. Eest taha: Keira, Õnne, Liisa Maria, Säde

FOTO: Kristina Herodes

Mida sa loed?

Esiteks küsin otse ja keerutamata: kuidas siis lugu on, kas sa vahel lehti loed?

«Väga ei loe. Ma tavapäraselt vaatan, kas pealkiri tundub huvitav või pilt on midagi huvipakkuvat, aga muidu lihtsalt lappan läbi,» teatab Karel (10) asjalikult. Noormees vaatab alati, kas koomiks on olemas, ja kui on, siis olgu parem naljakas, mitte igav. Aga peagi hakkavad vestlusse üllatused pudenema.

«Juunior tundub päris tore ja mõnus. Enam-vähem samasuguse põhimõttega nagu täiskasvanute Postimehed. Näiteks sealt ma lugesin suurima huviga Kanepi kooli töökiusu lugu. Lappasin tavapäraselt ajalehte läbi ja seal oli pildil nuttev õpetaja – vaatasin kohe selle läbi! Ja hakkasin huviga uusi teateid ootama, et mis sellest asjast siis ikkagi saab.»

Juunioris pidas Karel lugemisväärseks välisuudiseid ja hundi lugu. «Selles ajalehes pakkus mulle huvi ka see grafitilugu. Olen seda väga palju eri kohtades linna peal näinud, grafitiga saab nii suuri asju joonistada, palju suuremaid kui tavapäraselt paberile, ja vist kiiresti ka. Ja sa ei tea, kes need pildid teinud on – see on põnev.»

«Seda ajalehte võib lugeda küll, see on värviline,» arvab Keira (8). «Vanasti olid kõik asjad mustvalged, siis oleks igav lugeda. Küll vanasti võis inimestel ikka raske elu olla.»

Tere, sõbrad!

FOTO: Postimees Juunior

Harilikult loeb noor daam haldjaraamatuid, aga isaga koos võtab ka ajalehe kätte. Paberi pealt on tema meelest mõnusam lugeda kui ekraanilt. «Pealegi lugeda tohib kodus alati, aga arvutis ei tohi nii palju olla. Ja mõnusam on ka midagi kätte võtta ja lehte keerata.»

Kelly ja Henry Sildaru.

Raul Mee

Mis on uudis ja kes saab kaanele?

Õnne (6) ei käi veel koolis, aga Juuniori luges ludinal läbi. «Huvitav, miks nemad on esiküljel? Sellepärast, et on kuulus ja laps?» Kuulsus ega hunnik kuldmedaleid ei tundu Õnne silmis eriline argument olevat. Kuid mis on uudis ja mis kirjutamist väärib, teab ta enda arvates hästi.

«Uudistes räägitakse siukseid asju, mis on linna peal toimunud. Minule oli kõige huvitavam vulkaan – mõtleks vaid, 2000-meetrine suitsupilv, no tõsiselt ka, nii pikk!»

«Kui on nagu õnnetus, siis on uudis,» teab Keira. «Aga kui inimesed abielluvad, sellest ka kirjutatakse – see on vist ka.»

«Et siis kui abielluvad ja keegi sõidab autoga sisse näiteks, see oleks eriti hea uudis,» arvab Õnne särasilmse muretusega.

«Sport on siis uudis, kui keegi eestlane kuskil võidab. Nagu Ott Tänak, teda teab küll igaüks Eestis! Kelli Sildaru ma pole ise näinud, aga tean küll, et ta suusatab midagi,» lisab Keira.

«Aga see tundus mulle ikka täiesti imelik, kuidas saab olla üks hunt Eesti kuulsaim ja teised on lihtsalt hundid. Mis see hunt ise arvaks sellest?» pahandab Õnne.

«Aga mis siis, see hunt on nii nunnu,» sekkub Keira. «Tal on nii armsad silmad. Loomade kohta meeldib mulle alati lugeda. See on palju huvitavam. Ja nad räägivad tegelikult, meie lihtsalt ei saa neist aru.»

«Mulle just kõige rohkem meeldis selle kadunud hundi lugu,» kinnitab Säde (10). «Ja üldse, Postimees Juuniori esimene väljaanne meeldis mulle väga, sest see oli tehtud spetsiaalselt lastele. Enamasti pead ju otsima suurte inimeste lehtedest mingeid omale sobilikke asju taga.»

Tegevus on sama tähtis kui lugemine

Esimese asjana võeti käsile koomiks, ristsõna, nuputamine ja väikeste tegelaste lehte pidi taga otsimine.

«Vaatasime neid tüüpe ja mõtlesime, mis nad tahavad olla. See on uurimuse-oma. Ja see ujumine vist. Ja see niisama lehvitab siin, pole midagi mõtet. Neist on kleepsud ka,» osutab Õnne sinistele sümbolmehikestele.

Koomiksid saavad samuti kriitilise hinnangu. «Oleks võinud naljakam olla,» arvab Keira.

«Jah! Ükski kass ei karda prõksuvaid lehti ja porilompe, seda ma küll ei usu,» nõustub Õnne. «Midagi naljakamat võiks olla! Aga kui sa räägid kellelegi koomiksi nalja edasi, siis mitte keegi ei naera. See on veidike imelik.»

Karel aga teatab, et koomiks on tema suur lemmik, see peab tingimata lehes olema!

Putukate otsimine pakkus pikaks ajaks tegevust, mõni leidis, et ülesanne oleks võinud lihtsam olla, teine vastupidi, et veelgi raskem. «Ma loodan, et järgmine kord saab veel neid otsida, see oli nii äge!» rõõmustab Keira.

«Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, on see, et neid väga-väga pisikesi kolle oli megaraske otsida. Ma ise leidsin neid neli tükki,» arvustab Säde.

Lapsed saavad lehe loomises ise kaasa lüüa.

FOTO: Postimees Juunior

Majandust ja muusikat

Selge see, et suurel inimestel pole erilist mõtet teha asja lastele nende endi arvamust küsimata. Mida lapsed oma lehest edaspidi lugeda tahaksid?

«Majanduskülg lastele võiks olla,» pakub Karel. «Postimehes on ka majanduslehekülg mu lemmik, seda ma alati loen! Lastele võiks see olla selgitatud veidike lihtsamalt, et saaks paremini aru, kuidas majandus käib. Aga ikka peaks mõtlema, kuhu raha paigutada, mitte niisama seda ära kulutama. Investeerimisteema huvitab mind võrdlemisi palju, sealt võiks paarikümne aasta peale juba kõvasti tulu tõusta. Aga ainult siis, kui sa targasti teed. Kui mingite lollide järgi teed, siis ega sealt muidugi mingit tulu ei tõuse.»

«Minu meelest see on hästi lahe, et seal lapsed ise kirjutavad,» arvab Keira. «Ma lugesin ja mõtlesin kohe, et tahaks ise ka kirjutada. Ainult ma ei tea veel, millest. Ja mis võiks olla asi, mida praegu ei ole – rohkem muusikat. Mõni laul, mida saaks ise järele laulda. Mina viitsiks küll seda laulu proovida ja klaveri peal mängida.»

«Ma tahaks, et Juunioris oleks rohkem lugeda eri kultuuride kohta ja ajaloost,» ütleb Säde. «Näiteks idamaad ja kohad, kus sa pole käinud. Ja vana aeg, kuhu sa mitte kuidagi ei saa minna. Maleva ja FIFA lood mulle erilist huvi ei pakkunud. Aga õpetajate lood küll – kõige naljakam oli Martin Penti oma ja kõige põnevam Kairit Johansoni tekst.»

«Loomadest võiks alati midagi olla,» arvab Karel. «Mulle isiklikult loomad väga meeldivad. Seda enam tahaks neist lugeda, et mul endal ju lemmiklooma ei ole. Ma arvan, et mõnedest asjadest võivad siin lehes juba need aru saada, kes alles õpivad lugema. Mingid asjad on suurematele, neid nad ei taipa kindlasti veel. Nii et eri vanuses lapsed saavad igaüks endale midagi.»

Maiken Mägi, Postimees Juuniori peatoimetaja

FOTO: Konstantin Sednev

Lapsed saavad ise lehte teha

Maiken Mägi, Postimees Juuniori peatoimetaja

Postimees Juunior on 24-leheküljeline päris ajaleht täis põnevaid uudiseid, inimesi, kultuuri ja sporti, kuid kõik on edasi antud lapsele sobivas võtmes. Kajastust leiab kõik see, mis laste elus olulisel kohal – kool, vaba aja tegevused, sõbrad ja seiklused. Samuti ei puudu harivad uudisnupud Eestist ja laiast ilmast, et lapsed oleksid kursis ka mujal maailmas toimuvaga. Igast numbrist leiab persooniloo mõne eakaaslase inspireerivast elust. Et sisukast lugemisest natuke puhata, kostitame lapsi veel kõiksugu nuputamisülesannete, koomiksite ja värviküllase pildimaterjaliga.
Postimees Juunior annab lastele võimaluse ka ise ajalehe töös osaleda, katsetada reporteritööd, ise pildistada, kirjutada ja joonistada.

Lapsed saavad lehe loomises ise kaasa lüüa.

FOTO: Postimees Juunior

Tagasi üles