Juhtkiri: teretulnud võõrtööjõud (16)
30. august 2019, 06:00
Eesti majandus on kasvutsükli tipus. Riik ja kodanikud pole kunagi olnud nii rikkad ning tööd, mida teha, on küll ja veel.
Õigupoolest rohkemgi kui kodumaal tööjõudu. Nii oleme pidanud harjutama end olukorraga, kus Eestis töötab üha enam teistest riikidest pärit inimesi. Ning nagu selgub Postimehe tellitud ja Kantar Emori tehtud küsitlusest, sobib see meile.
Täpsemalt suhtub üle poole elanikkonnast lühiajalisse välistööjõusse positiivselt. Selle põhjus on lihtne ja ilmselge: vastasel juhul jääks töö tegemata, kõlab levinuim vastus. Tõsi, suhtumises on erinevusi ja eelkõige jooksevad need keeleruumiti. Kui eesti emakeelega inimeste seas on pooldajaid kolmest kaks, siis muukeelsete hulgas kolmest üks.
Omamoodi märkimisväärne on see seetõttu, et esitatud küsimuse järgi on esmajärgus peetud silmas Ukrainast, Moldovast ja mujalt Euroopa Liidu lähedalt pärit töötajaid. Võiks arvata, et Eesti venekeelne elanikkond jagab nendega kultuurilist ühisosa. Kuid nii see pole. Mis on selle taga, võib igaüks ise oletada, kuid on selge, et inimeste suhtumisi kujundab meediaruum, milles elatakse.
Erinevusi suhtumises näeme veel teisigi liine pidi. Nõnda võib öelda, et Reformierakonna toetamine tähendab ühtlasi lühiajalise võõrtööjõu pooldamist, nii nagu sellele vastu olemine on omane EKRE valijale.
Eks peegelda nii võõrtööjõu tulek Eestisse kui ka erinevad hoiakud selle suhtes Eesti arengu hetkeseisu. Oleme jõudnud olukorda, kus meie eneste odav töö on lihtsalt liiga kallis. Ja nõnda nagu on eestlased juba aastakümneid käinud tööl Põhjamaades, tulevad nüüd meile samasugust tööd tegema saatusekaaslased idast. Ehk just äratundmise tõttu suhtub enamik meist mõistvalt praegu toimuvasse.
«Väike ja avatud majandus» võib olla kulunud viis Eestit kirjeldada, ent just sellised me olemegi. Soovides majanduse potentsiaali realiseerida, peame olema paindlikud.
Selle teadmise taustal kerkib küsimus, millist probleemi peaks lahendama siseministri suvine algatus piirata renditööjõu kasutamist. Võimalikku maksukadu pidas näiteks oluliseks üksnes pool protsenti vastanuist. Ka tööandjad on korduvalt rõhutanud, et nende arvates pole praegune korraldus ideaalne, kuid on ometi vältimatu, sest seaduslikke viise Eestisse tööle tulla napib.
«Väike ja avatud majandus» võib olla kulunud viis Eestit kirjeldada, ent just sellised me olemegi. Soovides majanduse potentsiaali realiseerida, peame olema paindlikud. Rõhutagem taas ka uuringu küsimust – jutt on ju lühiajalisest ning ikkagi odavast tööjõust. Viimane teeb teadupoolest odavalt midagi, mida hiljem odavalt osta. Sellel on oma plussid ja miinused. Kuid see on meie reaalsus. Kokkuvõttes saaks ju Eestiski ehitajatele Soome tasemel palkasid maksta – ja kohati makstaksegi –, ent see tähendab ka lõpptoote kallinemist. Hinnatõus pole ju praegugi just väike olnud.
Üle oma varju me aga ei hüppa. Võõrtööjõuta jääb osa tööst lihtsalt tegemata ning sellest paistab enamik aru saavat.