On üsna seaduspärane, et meie rahvusspordi meestekorvpalli tase ei suuda paljude teiste maade tasemega võrreldes püsida, veel vähem tõusta. Oleme võtnud korvpalli selle sünnimaalt USAst, kuid ei ole üle võtnud seal hästi toimivat süsteemi. Meil pole USA korvpallile iseloomulikku üliõpilasliigat, vajalikku vahelüli noorte ja elukutseliste korvpalli vahel.
Kui noor korvpallur lõpetab keskkooli, ei ole ta veel küps elukutseliste liigas suurte koormustega treenima ja võistlema. Ei ole valmis kehaliselt: südame veresoonkond areneb välja umbes 23-aastaselt, skelett aga alles umbkaudu 24-aastaselt. Meie profiliiga korvpalluritel ongi seepärast palju traumasid, et neil jäi vahele üliõpilasliiga (treeningud kord päevas viiel-kuuel nädalapäeval) ja nad hakkasid liiga vara treenima kaks korda päevas.
Ka vaimselt ei ole noor korvpallur küps elukutseliste liigas mängima ja võistlema. 23-24-aastaselt ülikooli lõpetanu on keskkooli lõpetanust küpsem, tal on kujunenud tugevam vaimne selgroog. See koosneb kaheksast lülist: õiglustunne, mõõdutunne, kohusetunne, süümetunne, headustunne, vägivallatustunne, kaastunne ja taktitunne (lähemalt Ülo Tölp, «Medisoofia», 2008).
Eriti Eesti koondises võistlemiseks on vaja tugevat vaimset selgroogu. 1950. aastatel leid-sid Austraalia teadlased, et sportlane annab võistlustel tavaliselt ligi 40 protsenti oma füüsilistest võimetest, tugeva vaimse selgrooga sportlane on aga võimeline pingutama rohkem.
Kui Eesti koondise liikmed on tugeva vaimse selgrooga, siis on nad ühtlasi patrioodid, kes rahvusvaheliste võistluste avamisel laulavad Eesti hümni ja sellest innustust saanuna annavad oma võimetest maksimumi.
Üliõpilasliiga puhul on tähtis, et ülikooli koondise liikmed saavad stipendiumi (nagu USAs), mis võimaldab sportides kaotatud energiat kompenseerida parema toiduga.
Eestis on küllalt kõrgkoole, et üliõpilasliigas võiks osaleda 10–12 võistkonda, liiga võitjal peaks olema võimalus osaleda profiliiga play-off’is, mis oleks üliõpilaskorvpalluritele tugev motivatsioon. Üliõpilasliigas peaks lubama võistelda ainult statsionaarseid üliõpilasi.
Meie korvpallisüsteemi täiustamine üliõpilasliigaga annab tulemusi aastate pärast, kuid muud lahendust eduks ei ole.
Seesama jutt kehtib muidugi ka naistekorvpalli ja veel paljude teiste spordialade (eriti võistkondlike) kohta.
Kõrgkoolid peaksid maksma spordistipendiume senisest tunduvalt rohkem. Sport on ka oluline tegur džentelmeni kasvatamisel, aus võistlus arendab tõhusalt õiglustunnet, mis on džentelmeni kõige tähtsam omadus. Eestis on aga just džentelmenide (aumeeste) järele ülisuur vajadus.