Trooja panda: Hiina pehme jõu raske käsi (44)
4. september 2019, 00:01
Hiina pehme jõu eesmärk Balti riikides on ennetada ebamugavate välispoliitiliste teemade, nagu Tiibeti autonoomia, esile kerkimist ja Konfutsiuse instituutide kaudu levitada Pekingile sobilikku maailmavaadet.
Tänavu mais kogunesid Lätis eri riikide parlamendisaadikud, et kohtuda Tiibeti eksiilvalitsuse ja -parlamendi esindajatega. Riigikogu Tiibeti toetusrühma esimees Yoko Alender kaalus samuti üritusel osalemist. Tema plaanist teadis vaid kaks inimest ja ta ei olnud veel palunud riigikogu ametnikel sõitu vormistada.
Ootamatult aga tõmbas väliskomisjoni nüüdne juht Enn Eesmaa Alenderi kõrvale ja päris üritusel osalemise kohta. «Ta küsis, kas käisid juba Riias ära ja kas ma olen ainus. Ma ei saanud alguses üldse aru, millest ta räägib,» meenutas Alender. Selgus, et Hiina suursaadik oli omakorda Eesmaaga selle teema üles võtnud.
Alenderis tekitas see vestlus kõhedust. Ta ei mõistnud, kuidas said hiinlased tema plaanidest teada. Lõpuks Alender üritusel ei osalenud, kuid enda sõnul mitte hiinlaste surve tõttu, vaid lähenevate europarlamendi valimiste kampaania tõttu. Üritusel ei osalenud mitte ükski Eesti poliitik.
«See on kindlasti Hiina soft power’i töö,» ütles Tiibeti eksiilparlamendi liige Youdon Aukatsang Postimehele.
Hiinlaste «üks Hiina, kaks süsteemi»-poliitika ei tunnista suveräänse Tiibeti ega Taiwani eksisteerimist. Seepärast ei kõhkle Hiina kasutamast diplomaatilisi võtteid, et takistada Balti riikide poliitikute kohtumisi dalai-laama või Taiwani poliitikutega.
Surve all
See juhtum on üks vähemalt neljast, mis on viimase kahe aasta jooksul pannud Hiina saatkonna protestima Eesti poliitikute kohtumise vastu dalai-laama Tiibeti eksiilvalitsuse esindajate või Taiwani poliitikutega. Mullu saatis Hiina suursaadik Eestis Li Chao ametliku pöördumise riigikogu väliskomisjonile, öeldes, et Alenderi käitumine kujutas endast sekkumist Hiina siseasjadesse.
Mõni päev varem oli Alender naasnud India-reisilt, kus kohtus nii dalai-laama kui eksiilvalitsuse juhtidega. Hiina suursaadik rõhutas protestikirjas, et Eesti riik on kohustunud järgima ühe Hiina poliitikat.
«Yoko Alenderi, dalai-laama ja separatistide kohtumised saadavad maailmale vale signaali. Mitte mingil juhul ei sobi need kokku Eesti ja Hiina suhete hea hetkeseisuga. See mõjutab negatiivselt Eesti katseid reklaamida end Hiina inimeste seas,» teatas saadik ning palus oma «tugeva rahulolematuse ja kindla vastuseisu» anda edasi ka Alenderile.
Kui Urmas Paet Euroopa Parlamendi delegatsiooniga mullu Taiwani külastas ja kohtus seal president Tsai Ying-weniga, Taiwani julgeolekunõukogu liikmete ja opositsiooni esindajatega, esitas Hiina saatkond Eesti välisministeeriumile protesti. «Välisministeerium on seejuures ju täiesti vale adressaat, sest ma külastasin Taiwani Euroopa Parlamendi liikmena,» ütles Paet.
Nii Paet kui Alender tunnistavad, et agressiivselt käituva saatkonna reaktsioonid on häirivad, ent parlamendiliige – olgu ta Eestis või Euroopas – on oma käitumises vaba. «Tiibeti kultuur on maailmale nii palju andnud, meil on kohustus neile vastu anda. Me ei nõua ju isegi iseseisvust, vaid et neil oleks õigus oma kultuuri hoida,» lausus Alender.
Yoko Alender: Tiibeti kultuur on maailmale nii palju andnud, meil on kohustus neile vastu anda.
Postimees esitas Hiina saatkonnale kommentaaride saamiseks küsimused eelmisel teisipäeval, kui saatkonna esindajad külastasid lehe toimetust. Eile õhtuks saatkond ühelegi küsimusele vastust ei andnud.
Ka teised Balti riigid on samasuguse surve all. 2015. aastal sai toonane Läti seimi väliskomisjoni esimees Ojārs Ēriks Kalniņš telefonikõne Hiina saadikult Lätis. Saadikut ärritas eesolev Tiibeti esindajate visiit. Kõne tulemusena üritas Kalniņš veenda oma kolleege külalistega seimihoones mitte kohtuma.
Kalniņš ütles Re:Balticale, et saadiku kõne ei olnud ähvardus, vaid diplomaatia, ehkki üheltki teiselt suursaadikult pole ta samalaadseid kõnesid saanud. Tuntud Läti diplomaatiaekspert Vita Matīsa lükkas Kalniņši väite aga ümber. «Kui sulle öeldakse, et ühel konkreetsel moel käitudes ootavad sind ees probleemid, siis ma julgen öelda, et just see on ähvarduse definitsioon.»
Hiinlased panevad tähele isegi kõige väiksemaid detaile, kui need käivad vastu Hiina eesmärkidele. 2013. aastal eemaldas Riia lennujaam posteri, mis reklaamis dalai-laama avalikku loengut. Selline käsk tuli kõrgemalt poolt, kinnitas lennujaama esindaja Laura Karnīte, kuid ei avaldanud käsu täpset allikat. 2015. aastal kadus ka Tallinna lennujaamast dalai-laama portreefoto. «Võib-olla keegi varastas selle,» oli lennujaama ainus selgitus.
Presidendi paleest boikotini
Ehkki Balti riigid on üldiselt olnud Tiibeti eksiilpoliitikute suhtes sõbralikud, on Hiina surve ning maailma ühel suurimal turul terendavad ärivõimalused viimastel aastatel selle üles kaalunud ja domineerima on hakanud enesetsensuur.
2001. aastal Lätit külastades kohtus dalai-laama riigi kõrgeimate esindajatega – nii toonase presidendi Vaira Vīķe-Freiberga kui peaminister Andris Bērziņšiga. Kümme aastat hiljem tervitasid dalai-laamat Tallinnas hoolimata välisministeeriumi soovitusest seda mitte teha Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja kaitseminister Mart Laar. 2013. aastal poseeris dalai-laama naerusuiselt Leedu raudse leedi president Dalia Grybauskaite kõrval.
See oli teadaolevalt viimane kord, kui mõni Balti president või minister Tiibeti vaimse juhiga kohtus.
Läti välisministeerium soovitab nüüd, et riigi kõrgemad esindajad ei kohtuks ei dalai-laama ega muude Tiibeti esindajatega. Samuti soovitatakse mitte pakkuda Tiibeti esindajatele protokollilisi teenuseid, nagu näiteks riiklik julgestus, kinnitas välisminister Edgars Rinkēvičs.
Selline pööre pärineb just Eesti ja Hiina suhete külmenemisest 2011. aastal. Eesti piimandusettevõtted lootsid jõuda Hiina turule, ent pärast Ilvese kohtumist dalai-laamaga muutus turg sisuliselt ligipääsematuks. Peatselt tühistasid Hiina võimud toonase põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi ametliku visiidi Hiinasse ning ettevõtted jäidki bürokraatlike tõkete taha ootama.
«Suhete sulatamine ja Hiina turule pääsemine võttis aastaid ja terve jada kohtumisi Hiina ametnikega. Meie ametnikud töötasid vahetpidamata, et saaksime suhted jälle rööbastele,» ütles Anne Sulling, kes puutus teemaga kokku 2014.–2015. aastal väliskaubandusministri ametis. Hiina turg avanes Eesti piimandusettevõtetele lõpuks 2016. aastal.
Eesti piimandusettevõtted lootsid jõuda Hiina turule, ent pärast Ilvese kohtumist dalai-laamaga muutus turg sisuliselt ligipääsematuks.
Suhete külmast hingeõhust ei jäänud puutumata sugugi mitte ainult ettevõtted. Samal ajal ehitas Eesti Pekingis uut saatkonnahoonet. Kui 2014. aastal riik seda pidulikult avada soovis, ei lubanud Hiina üritusel osalema välisminister Urmas Paeta. Paedale anti mõista, et juhul kui ta avamisele lendab, ei osale seal mitte ükski kõrgem Hiina ametnik ega poliitik. «Selline väiklane suhtumine häirib mind tõsiselt,» ütles Paet.
Eestlaste ehitatud uues saatkonnahoones rendib ruume ka Islandi esindus. Nii avaski 2014. aasta alguses hoone Islandi välisminister. Eesti jõudis ametliku avamiseni aasta hiljem, kui välisminister oli juba Keit Pentus-Rosimannus.
Kõik reeglid pärinevad Hiinast
Hiinlaste peenem taktika puudutab Konfutsiuse instituute, mis on nime saanud kõige kuulsama Hiina filosoofi järgi. See Hiina valitsuse kontrolli all asuv organ otsib partnereid muu maailma ülikoolidest ja vahendab keele- ja kultuuriõppe sildi all riigi määratud nägemust Hiina elust. Kriitikud ütlevad, et Konfutsiuse instituudid õpetavad Hiina kultuuri ja ajalugu moel, mis väldib inimõiguste küsimust ning mille järgi on Tiibet ja Taiwan riigi lahutamatud osad.
«Konfutsiuse instituut on ahvatlev bränd meie kultuuri levitamiseks välismaal. See on andnud olulise panuse meie pehme jõu suurendamisse. Konfutsiuse bränd on loomupäraselt atraktiivne. Kui kasutada ettekäändena hiina keele õpetamist, paistab kõik mõistuspärane ja loogiline.» Nii ütles 2011. aastal peetud kõnes Hiina kommunistliku partei poliitbüroo liige Li Changchun.
Konfutsiuse instituut tegutseb igas Balti riigis. Tallinna Ülikooli ja Vilniuse Ülikooli juures avati see 2010. aastal, aasta hiljem Läti Ülikoolis. Samuti tegutsevad Konfutsiuse klassid – hiina keele programmid 14s Läti, kaheksas Eesti ja kümnes Leedu koolis.
Ehkki instituudid on Balti riikides tegutsenud juba ligi kümme aastat, said nad suurema tähelepanu tänavu veebruaris, kui Leedu luureasutused tõid nad esile oma iga-aastases ohuhinnangu raportis. Instituuti mainiti küll vaid servapidi, ent Leedu meedias jõudis see pealkirjadesse.
Leedu luureasutused märkisid raportis, et Hiina luuretegevus riigis on muutunud agressiivsemaks. «Välisriikides tegutseb Hiina luure traditsiooniliselt diplomaatilise kattevarju all, kasutades muuhulgas riigi rahastatud Konfutsiuse instituute, Hiina ettevõtteid, uudisteagentuure ning välismaal õppivaid Hiina tudengeid.»
Leedu luureasutused märkisid raportis, et Hiina luuretegevus riigis on muutunud agressiivsemaks.
Raportis öeldi, et Hiina luurehuvid Leedus sihivad peamiselt n-ö kodumaiseid teemasid. «Näiteks tahetakse, et Leedu ei toetaks Tiibeti ja Taiwani iseseisvust ning ei tõstataks neid teemasid rahvusvahelisel tasemel.»
Raporti avaldamise järel esitas pikaajaline poliitik ning praegune Euroopa Parlamendi liige Aušra Maldeikienė küsimuse, kas Vilniuse Ülikoolil on Konfutsiuse instituuti ikkagi vaja. «Me peame uuesti hindama instituudi rolli ning mõtlema ka fakti üle, et Leedu rahvusülikoolis tegutseb moodustis, mida rahastab Hiina Kommunistliku Partei ideoloogiline tiib.»
Ka Läti julgeolekuteenistused on sealsel Konfutsiuse instituudil mitmeid aastaid silma peal hoidnud. «Instituudi seatud eesmärgid kõlavad kõrgelennuliselt, ent selle tegutsemine on seotud luureriskiga,» teatas teenistus VDD Re:Balticale. «Selle eesmärk pole ainult Hiina populariseerimine teistes riikides, vaid ka kommunistlikule parteile sobilike ideoloogiliste sõnumite levitamine akadeemikute, kultuurisaadikute ja ettevõtjate seas.»
Kapo on võrreldes Läti ja Leedu kolleegidega märksa leebem, öeldes vaid, et Konfutsiuse instituut on küll oluline osa Hiina pehme jõu levitamisel, teabe kogumisel ja meelsuse kaardistamisel, ent Eestis on see peaaegu ainus võimalus õppida hiina keelt ja kultuuri.
Sama nentis Tallinna Ülikooli Konfutsiuse instituudi juht Jekaterina Koort. Tema sõnul on ülikool sisuliselt sundvõttes: omal raha hiina keele õpetamiseks pole, ent keeleoskajatest on Eestis puudu. Nii tulebki appi hiinlaste rahastatav instituut.
Koort lisas aga, et kuna Hiina teema on äärmiselt allergiline ning Konfutsiuse instituute vaadatakse üle maailma kahtlustava pilguga, siis tema väldib tundlikel teemadel ürituste korraldamisi.
Ülikoolil raha hiina keele õpetamiseks pole, ent keeleoskajatest on Eestis puudu. Nii tulebki appi hiinlaste rahastatav instituut.
Nii Eestis, Lätis kui ka Leedus palkab kohalik ülikool vaid instituudi siinse direktori ja sekretäri. Õpetajad valib välja ja nende palga maksab Hanban – Hiina haridusministeeriumi all tegutsev mittetulundusühing. Kõik õpetajad annavad aru just Hanbanile.
USA senati alaline juurdluste alamkomitee tuvastas, et õpetajad peavad sõlmima lepingu Hiina valitsusega, «tõotades, et nad ei kahjusta Hiina rahvuslikke huve». Töölepingute järgi ei tohi õpetajad osaleda ka näiteks usuliikumises Falun Gong ega üheski teises Hiinas keelatud organisatsioonis.
Läti Ülikooli Konfutsiuse instituudi anonüümseks jääda soovinud õpilane lausus Re:Balticale, et sealsed õpetajad ei soovinud arutada küsimusi, mis puudutasid Hiina ajaloo tundlikke poliitilisi teemasid. Näiteks kui õpilane soovis teada, kuidas ja miks erineb Hongkongi valitsemismudel Hiina omast, vastas õpetaja, et see ei puutu õppeaine teemasse, ja jutul lõpp.
Vita Matīsa rõhutas, et Konfutsiuse instituudid ei ole iseseisvad ning neid tuleb pidada Trooja hobusteks, sest need on osa Hiina kommunistliku valitsuse loodud organisatsioonist, mis on söönud ennast sisse välisülikoolidesse.
Tükike Hiinat 100 000 euro eest aastas
Läti Ülikooli endise rektori Mārcis Auziņši jaoks olid õhtusöögid Hiina saadiku residentsis tavapärane osa töistest suhetest. Teinekord sai ta neil õhtusöökidel vihjeid ülikooli töö kohta. «Teate, rektor, selline ja selline lektor teeb koostööd Taipei esindusega... Te teate, et meie valitsus toetab teid, aga mu valitsusele ei pruugi selline asi meeldida,» meenutas Auziņš üht vestlust.
Laiem avalikkus ei tea, et Hiina toetab Konfutsiuse instituute heldelt. Kolmest Balti riigist kõige paremini on rahastatud Eestis asuv instituut. Tänavuse aasta 226 000 euro suurusesse eelarvesse panustab Tallinna Ülikool 124 000 eurot, millest enamik läheb jooksvateks ülalpidamiskuludeks. Ülejäänud, veidi üle 100 000 euro, paneb eelarvesse Hanban. Hiina rahaga korraldatakse üritusi, nagu näiteks Hiina kultuuri seminar, Eesti haridustöötajate visiit Šanghaisse või Hiina nädal Pärnus.
Läti Ülikool on viimase kaheksa aasta jooksul saanud Hiinast 633 000 eurot. Sealset instituuti juhib riigi üks tuntumaid sinolooge, endine diplomaat ja KGB agent Peteris Pildegovics. Rahaasjadest ajakirjanikuga rääkimine teda just ei rõõmustanud. Ta tõrjus jõuliselt väiteid, nagu saaks ka sealne instituut aastas umbkaudu 100 000 eurot hiinlaste raha.
«Võib-olla mujal maailmas saadakse nii suuri summasid, meie mitte. Olen teile kõik öelnud, millest te aru ei saa? Kas te saate läti keelest aru? Võib-olla on vaja, et ütlen selle välja hiina keeles?» pahandas ta ajakirjanikuga. Avalikud andmed näitavad aga, et instituut on saanud keskmiselt 79 000 eurot aastas Hiina raha.
USA mõttekoja Rahvusliku Õpetlaste Assotsiatsiooni poliitikadirektor Rachelle Peterson lausus, et Konfutsiuse instituudid on «tükikesed Hiina valitsust ülikoolide kampustes». Tema veendumuse järgi tuleks instituudid sulgeda, kuna need võivad viia akadeemilise tsensuurini.
Mitmed raportid on leidnud Konfutsiuse instituutide koduülikoolidest enesetsensuuri ilminguid. Näiteks ei ole olnud võimalik kampustes pidada Tiibetit toetavaid üritusi. USAs on viimase viie aasta jooksul suletud 24 Konfutsiuse haru, neist ainuüksi kümme tänavu. Ka mitmed ülikoolid Euroopas, näiteks Stockholmis ja Lyonis, sulgevad neid.
Õpilaste kohta kogutakse andmeid
Re:Baltica küsitles kolme Läti Ülikooli Konfutsiuse instituudi üliõpilast, kes kõik ütlesid, et õpetajad tegid õpilastest sageli fotosid, põhjendades seda vajadusega raporteid kirjutada. Instituudi juht Pildegovics kinnitas, et selliseid raporteid tõesti tehakse, aga ta ei saanud rääkida nende sisust, öeldes, et pole ühtegi näinud.
Tallinna Ülikooli viieks aastaks sõlmitud leping instituudi võõrustamiseks lõpeb tänavu detsembris, ent kui kumbki pool ei anna septembriks teada soovist välja astuda, pikeneb see automaatselt. Lepingut lõpetada Tallinna ülikool ei soovi, ent kavatseb lisada punkti, mis kohustab pooli käituma vastavalt andmekaitse seadusele.
Selline vajadus tõusis siis, kui hiinlased soovisid luua andmebaasi inimestest, kes osalenud hiina keele kursustel. Andmebaas pidanuks sisaldama infot õppe kohta, aga samuti osalejate ametialasest karjäärist. Koort lausus, et keeldus sellise asjaga kaasa minemast.
Koort: loomulikult on see ikkagi mingi pehme jõu vorm, mis üritab Hiinat serveerida ilusa ja paremana.
«Loomulikult on see ikkagi mingi pehme jõu vorm, mis üritab Hiinat serveerida ilusa ja paremana ning luua positiivset kuvandit,» tunnistas Koort. Ta selgitas, et siia saadetud õpetajad ametlikult muu tööga siin ei tegele. «Minu töö on jälgida, mida nad siin teevad,» rääkis ta.
Rachelle Petersoni sõnul oleks naiivne arvata, et hiinlased rahastavad siinseid Konfutsiuse instituute lahkusest. «Probleem ei ole ainult selles, mida nad õpetavad klassiruumis. See puudutab ka mõju, mis neil on ülejäänud ülikooli üle – kui juhtkond kardab ohtu seada Hiinast pärineva rahavoo või kui professorid näevad vajadust enesetsensuuri järele,» ütles ta.
«Hiina valitsus teab, et Konfutsiuse instituudid on ülikoolidele ahvatlevad. Nad teavad, kui ahvatlev on ligipääs hiina keele emakeelena kõnelejatele ja stipendiumivõimalused üliõpilastele välismaal õppimiseks. Hiina valitsus lõikab sellest kasu.»
Vita Matīsa hoiatab, et tegemist on väga ohtliku teega. «Alguses näib võimalus saada raha ahvatlev. Aga mida kaugemale sa seda teed mööda astud, seda rohkem ohte kohtad. Mitmel pool maailmas on sellest aru saadud.»
Eesti esilobistid Hiina palgal
Hiina saatkond kasutab Eestis oma suhtekorralduslike eesmärkide saavutamiseks üht tuntumat PR- ja lobifirmat Miltton New Nordics.
Milttoni eestvedajad on Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide taustaga Annika Arras, Martin Kukk, Randel Länts ning hiljuti lahkus sealt sotside peasekretäriks Rannar Vassiljev.
Nii näiteks vahendas just Miltton kahe nädala eest Postimehele Hiina suursaadiku Li Chao arvamuslugu, mis puudutas massiproteste Hongkongis. Selles arvamusloos kirjutas suursaadik muuhulgas, et paljud Hongkongi protestijad ei tea tegelikult, mille vastu nad meelt avaldavad, ja protestide aluseks olnud seadusemuudatused (mis puudutavad Hongkongi elanike väljaandmist Hiinale) teevad tegelikult nende elu paremaks.
Milttoni tegevjuht Annika Arras ütles, et lepinguline koostöö Hiina saatkonnaga algas tänavu jaanuaris ning Miltton pakub teenust «ainult kommunikatsiooni vallas ja kultuuriürituste korraldamisel».
«Täpsemalt koostame meediamonitooringut Hiinaga seotud teemadel, see tähendab, et meie kommunikatsioonikonsultandid tõlgivad eestikeelseid uudiseid. Miltton ei osuta Hiina saatkonnale eestkoste teenust,» ütles Arras.
Saadik ühel fotol narkoparuniga
Hiina praeguse suursaadiku Eestis Li Chao varasem diplomaatiline karjäär on viinud teda Barbadosele, Hongkongi ja Sydneysse, kus ta töötas 2005.–2008. aastani peakonsulaadis asekonsulina.
Hiina alternatiivne kodanikuajakirjanduse väljaanne Boxun.com kirjutas 2008. aastal, et Li Chao on lähedastes suhetes ärimees Frank Hu’ga. Frank Hu oli Sydneys tuntud ettevõtja, kes oli lähedastes seostes Hiina diplomaatilise võrgustikuga ja suhtles tihedalt ka mitme Austraalia tipp-poliitikuga. Hu oli ühtlasi Austraalia-Hiina kultuurivahetust propageeriva ühingu juht ning korraldas Boxuni andmetel konsulaadile sobivaid kultuuriüritusi.
Tähelepanuväärseks teeb aga nende seose fakt, et 2008. aastal vahistas Austraalia politsei Frank Hu (Huyang) ning süüdistas teda Austraalia ühe suurima narkojõugu loomises. 4. märtsil oli Hu ettevõtte aadressile saabunud konteiner, millest politsei avastas teepakkidesse peidetuna 250 kilogrammi kokaiini.
Ehkki Hu oli osanud enda jälgi jõugu eestvedamises edukalt peita, ta ei puutunud narkootikumidega ise kordagi kokku ega kasutanud vestlustes isegi koodsõnu, suutsid uurijad tema rolli tõestada ning 2011. aastal mõisteti talle eluaegne vangistus.
Tallinn ongi Li Chaole järgmine diplomaatiline tööpost, sest pärast Sydneyst Pekingisse naasmist töötas ta järgmised kümme aastat välisministeeriumi administratiiv- ja finantsosakondade juhina.