Fondijuht: pensionivandalism niidab toe töökohtadelt ja majandusarengult (30)
Pensionifondide lõhkumine lõikab Eesti ettevõtetelt ligipääsu miljarditele eurodele, kirjutab LHV pensionifondide fondijuht Romet Enok.
2008. aastaga võrreldes on Eestis tolleaegsest kaheksast suuremast universaalpangast praegu samal kujul alles ainult kaks. Märkamatult on pankadest tekkinud tühimikku asunud mitmel viisil täitma pensionifondid. Fondide lõhkumine ähvardab selle muutuse peatada.
Esiteks on pensionifondid hakanud pankade asemel ettevõtetele laenama (näiteks Alexelale). Teiseks aitavad pensionifondid uutel äriplaanidel saada teoks üldse ilma raha laenamata (sajad Lumi ehitatavad korterid). Kolmandaks pakuvad fondid kapitali uutele sisenejatele pangandusturul (Coop Pank). Neljandaks saavad fondid rahastada pikaajalisi taristuinvesteeringuid (Riigi Kinnisvara, Transpordi Varahaldus).
Pensionifondid aitavad arendada juba olemasolevaid töökohti. Coopi ja Alexela näol on tegemist paari meie ühiskonna suurima ja olulisema ettevõttega. Kahe peale antakse tööd enam kui 2000 inimesele ning kokku maksavad nad aastas 36 miljonit eurot palka ja sotsimaalmaksu. Kuigi kummagi tegevus on Eesti-keskne, konkureeritakse eelkõige välismaiste firmadega.
Mõlemad ettevõtted on oma arengu finantseerimiseks otsustanud pikaajalist raha kaasata pensionifondidest, mis näitab et arenguks on pankadele kõrvale vaja ka teist tüüpi rahaallikaid. Pensionifondide pikaajaline investeering omakorda toetab nende 2000 töökoha arendamist ning palkade ja maksude kasvu.
Pangandus võib olla majanduse vereringe, pikaajaline kapital on aga selgroog.
Kuid fondides aitab pensionikogujate raha luua ka uusi töökohti. Pankade pakkumine ettevõtetele piirdub laenudega. Pensionifondide võimalused on seevastu võrreldamatult laiemad.
Start-up ettevõtted on juba oma äriideelt sellised, et laenuraha kasutamine on pea võimatu. Sellised ideed vajavad investoreid. LHV pensionifondid on Eesti start-up ideedega tegelevatesse ettevõtetesse investeerinud enam kui 20 miljonit eurot. See aitab kümnetel ja kümnetele järgmistel kasvuettevõtetel senisest kiiremini jõuda oma toodete ja teenustega laia maailma. Kõik see on otseselt mõõdetav loodud töökohtade, palgatõusu ja kasvava maksutuluga.
Tolle kuulsa keskmise sissetuleku lõksu murdmine saab praktikas toimuda ainult tehnoloogia- ja tööstusettevõtete kasvuga. Nii vajamegi Eestis lisaks iduettevõtetele ka eksportivat tööstussektorit. Sellel aastal pöördus LHV pensionifondide poole E-piim, et pensionifondide raha kaasata uue piimatööstuse rajamiseks. Tehase maksumus on ligi 100 miljonit eurot, Eesti riik on andnud oma rahalise toetuse, kaasatud on rahvusvaheline investor ja kaks väga suurt panka. Sellele lisaks on aga vaja pikaajalist kapitali, mille loomulik pakkuja igas arenenud riigis on pensionifondid.
Küsimus on sajas uues töökohas ja kümneid miljoneid eksporditulu aastas toova tootmise rajamises. Küsimus on selles, et Eestis toodetava piima kogu väärtus jääks lõpuks siia riiki.
Pangandus võib olla majanduse vereringe, pikaajaline kapital on aga selgroog. Eesti ainus märkimisväärne hulk sellist kapitali on pensionifondides. Fondide kohalikud investeeringud on tõusnud juba väga suurte mahtudeni.
Ainuüksi LHV fondid on pärast paari aasta tagust riiklike piirangute leevendamist kohalikke investeeringuid teinud keskmiselt üle 150 miljonit eurot aastas. Võrdluseks: kõik siinsed pangad kokku on samal ajal Eesti ettevõtetele pikaajalist laenu andnud keskmiselt 600 miljonit eurot aastas. Kui investeeriksime oma fondide varadest kodumaale sama suure osa kui seda teevad soomlased, võiks fondide Eesti investeeringute maht peagi jõuda kahe miljardi euroni.
Seejuures on fondide mõju majandusele palju suurem kui vaid konkreetne rahasüst. Pensionifondide liitumine E-piima tehase ehituse rahastamisega avaks pankade laenukraanid kümnete miljonite ulatuses. Coop Pangale fondidest antud pikaajaline laen võimaldab neil väljastata kuni 100 miljoni euro eest kodulaene. Balti Innovatsioonifondi laadsed struktuurid on võimaldanud kohalikke pensionifonde kaasates Eesti ettevõtetesse investeerida sadu miljoneid eurosid.
Me räägime taas tuhandetest töökohtadest, muu hulgas ettevõtetes nagu Unimed, Eesti Keskkonnateenused ja Thermory. Sellest omakorda on eeskuju võtmas Maaelu Arendamise Sihtasutus, luues Maaettevõtlusfondi. Riik on kaalumas PPP (avaliku ja erasektori koostöö – toimetus) projekte jne, jne. Kõik need investeeringud võimaldavad kohalike inimeste pensionivaraga kasvatada siinset majandust ja nii samade pensionikogujate elatustaset.
Kohalikud investeeringud tõstavad ka fondide tootlust pensionikogujate jaoks. Kui kellelgi on veel kahtlusi, kuidas pensionifondid suudavad senisest kaks korda kõrgemat tootlust teenida, siis sellist intressi maksavad mõned Eesti tublimad ettevõtted: juba mainitud Coop ja Alexela, aga ka nüüdseks oma laenud fondidele tagastanud Nelja Energia ja Nortal või üks viimase aja edulugusid auto24. Need investeeringud on fondidele tootnud ligi seitse protsenti intressitulu aastas. Lisaks on need ettevõtted kokku loonud sadu «uue majanduse» töökohti.
Isegi kui täitub fondide lõhkujate üks pööraseim väide ja suur osa inimesi hakkavad omal käel investeerima, ei jõua raha enam Eesti ettevõtetesse.
Hiljutised fondide piirangute lõdvendused ja mahtude kasv võimaldab senisest enam Eestisse investeerida. Hetkel on LHV fondidel kohalike ettevõtetega läbirääkimised pooleli ligi 100 miljoni euro laenamiseks keskmise intressiga seitse protsenti. Investeeringud omakapitali on sellest loomulikult veel kõrgema tootluse ootusega. Selliseid Eesti suunalisi investeeringuid on LHV fondidel hetkel läbirääkimiste faasis enamgi.
Eesti pensionifondid tõuseksid peagi üldse kõige tähtsamaks kapitali allikaks siinmail. Eesti ettevõtete huvi kapitali kaasamiseks fondidest on üha tõusev ja see lubaks prognoosida investeeringute mitmekordistumist. Niiviisi võiksid tõusta Eestisse tehtud investeeringud peagi kahe miljardi euroni.
LHV pensionifondid on saavutanud mahu, mis võimaldab meil investeerida ka kümneid miljoneid eurosid ühte ettevõttesse. Seega avaneb esimest korda üldse Eesti ettevõtetel võimalus ka väga suurteks investeeringuteks koos kodumaise partneriga, luues selliselt ettevõtetele tugevama positsiooni rahvusvahelises konkurentsis ja andes eelduse kasvatamaks kõrgema palgaga töökohtade arvu.
Pensionifondide lõhkumine aga lõikab Eesti ettevõtetelt selle ligipääsu miljarditele eurodele. Peatub kogu eeltoodud areng. Kui seni on fondide mahud kasvavad, on võimalik teha ka kohalikke investeeringuid. Kui nüüd tekib oht fondide mahu kahanemiseks, ei ole see enam võimalik. See ei ole isegi fondijuhi valik. Piltlikult: järgmisel päeval pärast seaduse vastu võtmist tuleks riik ise finantsinspektsiooni näol fondidelt küsima plaani väljamaksete tegemiseks. Ja fondidel peab raha väljamakseteks iseenesestki mõistetavalt valmis olema.
Kui seni oli fondidel võimalik prognoosida klientide arvu, siis edaspidi ei oleks see enam võimalik. Ainus lahendus fondidel on olla konservatiivne, valmistuda väljamakseteks ja enam mitte investeerida sellises mahus.
Isegi kui täitub fondide lõhkujate üks pööraseim väide ja suur osa inimesi hakkab omal käel investeerima, ei jõua raha enam Eesti ettevõtetesse. Esiteks ei pane lõviosa finantsjuhte oma ettevõtte käekäiku sõltuma raha kaasamisest väikeinvestoritelt. Teiseks takistab üha karmistuv regulatsioon pankadel oma klientidele ligipääsu andmist investeeringutele. Kolmandaks enamik börsiväliseid investeeringuid tegevaid fonde ei paku jaeinvestorile võimalustki raha paigutamiseks.
Eesti ettevõtete võimalus konkureerida pikas plaanis rahvusvaheliselt on selliselt minimaalne. Meie ettevõtted jäävad sõltuma kontsentreeritud ja valdavalt lühiajalist raha pakkuvast pangandusest. Meie ettevõtete konkurentidel välismaal on samal ajal ligipääs palju pikemale rahale, seal hulgas nende koduriigi pensionisäästudele. Välismaiste pensionifondide rahadega rajatakse uusi ärisid seal ja ostetakse soovi korral parimad Eesti ettevõtted.
Kui Eesti ettevõtted ei saa investeerida ja kasvada, ei kasva ka maksutulud. Siis on probleem taas riiklike pensionide tõstmiseks raha leidmisega. Et täita järgmist pensionitõusu lubadust, on riigil siis taas vaja kuskilt erakordselt raha leida. Ainsaks küsimuseks jääb, et millist vara tullakse siis «vabastama»?