Urve Krause: Õpetaja ja koolijuhina olen oma laste ees süüdi

Urve Krause sõnutsi ootavad lapsed õpetajatelt säravat silma ja head energiat. Foto: Urmas Luik

Urve Krause on pühendanud poole elust Pärnu Kuninga tänava põhikooli juhtimisele. 32 aastaga on staažikas direktor koos meeskonnaga muutnud kooli nime, taastanud kehvas seisus hoone, rakendanud kaasavat haridust, piiranud nutiseadmete kasutamist ja tõstnud au sisse väärtused, mis olid selles majas poeglaste gümnaasiumi ajal.

Krause sõnutsi oleneb koolis palju sellest, millise nurga alt ­olukorda vaadata. “Kas klaas on kogu aeg pooltühi või -täis? Kui näed, et klaas on pooltäis, on jõudu rohkem panustada ja teha. Halin ja virin ei vii koolis edasi,” arvab Kuninga tänava kooli juht. “Kool ei saa iga päev olla mäng. Kool on õppimise koht, siin ei saa kõik alati hästi minna.”

Kuidas te Kuninga tänava kooli jõudsite?

Hoonena oli see minu esimene töökoht pärast kõrgkooli lõpetamist, aga tollane kool kolis siit Vanalinna kooli hoonesse ning pärast Vanalinna kooli õpetaja ametit kutsuti mind 1985. aastal linnavalitsusse. Seal olin algõpetuse metoodik ja nõustaja. Ma ­tegelesin klassiõpetajatega ning kogu esimese ja teise kooliastme teemadega. Seegi kool kuulus ­minu kureerimisalasse. Ma teadsin seda kooli ja maja ning olin selle muredega kursis.

Mõni aasta hiljem soovis direktor Karin Palo jääda pensionile ja toonane haridusosakonna juhataja Kalju Prikk leidis: nüüd on nii, et sa lähed ja võtad selle kooli. Mulle anti vabad käed teha selline kool, kus lastel oleks hea.