Kolumn: sõda meis kõigis

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Väärikas inimene, kes liiga noorelt elas üle sõja ja defitsiidi, ütles nii: “Söö-söö! Mine sa tea, millal jälle süüa saad!” Õppetund jääb meil saamata, sest säärast puudust ei suuda noor mõistus ette kujutada. Hiljem võib täiskasvanueas välja lüüa kummaline süütunne, kui tõesti ei jaksa oma portsjonit ära süüa, või tekkida vajadus osta toitu hiiglasuure varuga, olgu tulemas väike söömaaeg või sünnipäev.

Söögilauamanitsused pole ainukesed, mis mööda põlvkondi rändavad. On veel vajadus tagavarasid varuda, liigne tagasihoidlikkus ning ka uute inimeste ja kommete võõrastamine. Nende iseärasuste põhjus võiks olla trauma, sest see on kaitsekäitumine – nälja, puuduse, kurja võõra või muu säärase ees. Osa Euroopast koges koledusi viimati ilmasõja ajal, Eestis lõppesid sellised hädad hiljuti ja alles nüüd tekib küsimus, miks hirm veel edasi elab.

Ühel hetkel paneb üllatuma, kui noored ei toimi enam sellistest emotsioonidest lähtuvalt. Siis on hea hakata rääkima, et küll on neil praegu kerge elu. Mõnele noorele jääb see külge ja ilmutab end samasuguse kummalise käitumise näol, mõni ei vaevu kuulamagi. Vanema eesmärk võib olla nooremat õpetada, et hea olemine ei pruugi kesta. Samal ajal on vanem nii palju vaeva näinud, et noorem ei peaks iialgi tundma muret, mida omal ajal tunti. Ja siis on kõik pahased ja käituvad tõrjuvalt.