Martin Ehala: keskeakriis keelevaldkonnas

Keskeakriisis keelevaldkond: eesmärgid ähmastunud ja teotahe nullis. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eesti keelepoliitika on veidi üle 30 aasta vana. Kuigi tegemist ei ole just imelapsega, võib tema senise arenguga üldjoontes rahule jääda: eesti keele oskajate hulk mitte-eestlaste hulgas on kasvanud 14 protsendilt 1989. aastal 71 protsendile 2017. aastal, kusjuures 41 protsenti valdab eesti keelt hästi või vabalt. Kõik võiks ju olla ilus, kui viimastel aastatel ei oleks tunda mõningast väsimust ja käegalöömist.

Millisel kujul ja millises mahus keelevaldkond uues riiklike strateegiate süsteemis kajastuma hakkab, on veel üsna ebaselge: kevadistelt kohtumistelt on mulle jäänud mulje, et eri instantsidel (keelenõukogu, ministeeriumid ja riigikantselei) on selles vallas üksjagu erimeelsusi. Ja kui veel enne valimisi oli palju juttu ühiskonna valmisolekust ühtsele eesti koolile üle minna, siis praeguseks on see teema sootuks vaibunud.