Holger Roonemaa: me peame rääkima Hiinast

Holger Roonemaa. Foto: Erik Prozes

Eesti ei suuda hinnata, kas näiteks Huawei tehnoloogias on tagauksed, mis edastavad kogu vajaliku info otse Eestist Hiinasse. Oleme sunnitud selles küsimuses usaldama oma kõige suuremaid sõpru ja partnereid Euroopas ning teispool Atlandi ookeani. Ometi teame, et neil sõpradel on lisaks otsesele murele julgeoleku pärast ka teine mure, mis võib otseselt mõjutada nende seisukohti Hiina tehnoloogia suhtes – see on kaubanduslik ja majanduslik võim.

Ei pea üle kordama, et Hiina on peatselt maailma suurim majandus. Hiina majandusliku kasvu kõrval nähakse ambitsiooni saada maailmas domineerivaks autoriteediks. Kui maailma geopoliitilised otsused ei sünni enam esiti USA järgi, vaid Hiina sõna alusel, siis kuidas mõjutab see meid? Kas Hiina avaldaks survet Venemaale, et too ei üritaks järjekordselt jõuga riikide piire muuta? Kui varem oli põhjust nii loota, siis viimase paari aastaga on hiinlaste ja venelaste koostöö üha süvenenud, ulatudes nüüd juba ühiste õhuturbemissioonideni Vaiksel ookeanil.

Kui määrav valuuta ei ole enam dollar, vaid selleks on jüaan, siis millist mõju üldse avaldavad lääne sanktsioonid riikide ja inimeste vastu, kes rikuvad rahvusvahelisi ja inimõigusi või tegelevad massiivselt rahapesuga? Juba praegu räägitakse, kuidas korduvate lekete ohvriks sattunud paradiisisaartelt kolivad offshore’ide taha peituvad korruptandid, oligarhid ja organiseeritud kuritegevuse jõugud oma raha Hiina süsteemi.

Kui maailma geopoliitilised otsused ei sünni enam esiti USA järgi, vaid Hiina sõna alusel, siis kuidas mõjutab see meid?

Asi pole üksnes ühes Huawei-nimelises Hiina ettevõttes, kes on kas variandi A puhul Hiina luure käepikendus välismaal või variandi B puhul õnnetu ohver kahe suurriigi vahelises majandussõjas.

Tegelikult on Huawei puhul märgiline, et see on üks esimesi näiteid nüüdisaegsest maailmast, kus hiinlaste innovatsioon jookseb läänemaailmast ees. Varem on eurooplased ja ameeriklased võinud alati (küll ärritunult) tõdeda, et hiinlaste tehnoloogia kopeerib meid. Kümnetel juhtudel on see kopeerimine toimunud jultunud majandusspionaaži tulemusena. Paljud ettevõtted läänes on seetõttu kaotanud sadu ja sadu miljoneid dollareid tulu, aga kuklas on meil olnud teadmine, et innovatsioonis oleme neist alati sammu ees ja seni kuni nad meid kopeerivad, nad meist ette ei jõua.

Nüüd on vastupidi. Vähemalt Huawei puhul jookseb innovatsioon eurooplastel ja ameeriklastel eest ära. See on pretsedentlik. Huawei tehnoloogia on juba praegu parem ja odavam kui konkurentidel. Ja see tekitab meis muret ja hirmu, mis võib kasvada paranoiaks. Me lihtsalt ei teagi, milleks nad tegelikult suutelised on.

Selline on kontekst, kus oma otsused peab tegema ka Eesti. Kuu aega tagasi võttis riigikogu menetlusse välispoliitika arengukava, mis määrab Eesti sihid ses vallas 2030. aastani. 45-leheküljelises dokumendis, mille on ette valmistanud välisministeerium, puudutakse Hiinat täpselt ühel korral ja sedagi «uue turu» kontekstis Eesti IT-ettevõtetele. Küllap vääriks rohkem.